Tõnu Pedaru: Suurte silmadega Getter mõjus soodsalt värskelt

 (40)
Tõnu Pedaru: Suurte silmadega Getter mõjus soodsalt värskelt
Foto: Stella K. Wadowsky

Eestil on Eurovisiooni finaalikoht kätte võidetud ja võiks rahul olla: olgem ausad, laupäevasel lõppvõistlusel ei ole enam kaotajaid. Kindel see, et meie paljukannatanud rahvakillule läheb korda see, et ollakse taas väljavalitute seas.

Eurolavalt saab väga head promo. Seda mõistab ka Valgevene president Lukašenko, kes endise kolhoosiesimehena majandusrehknungit tunneb. Võluva agiitbrigaadi esitatud "I Love Belarus" ei pääsenud küll finaali, aga sõnum edastati igastahes. Muidugi võiks ka Eesti võtta eurolava reklaamipinnana ja laulda igal aastal mingit varianti "Welcome to Estonia"'st...

Getter ja tema tiimi etteaste mõjus soodsalt värskena väsinud diiva Dana Internationali ja teiselt poolt hüperaktiivsete iiri kaksikute vahel. Rääkimata paljudest odavalt ja ettearvatavalt euroviisulikus võtmes loksunud esinejatest. Getteri my little pony-likud hiigelsuurte ripsmetega silmad ja erksad kleidid kuskilt njuujorgi 50ndatest tõid lavale süütuvõitu teismevaimu. Esinemine ei olnud ei helis ega lauluesituses veatu, aga see ei saanud takistuseks. Nagu ka õnneks mitte lilla kleit, mida Edda Paukson kartis.

Võimalik, et Sven Lõhmuse katyperrylikus loos on tõesti midagi head eurooplaste jaoks, aga kas ka esikoha vääriliselt? Kui kergemeelsemalt meenutada, siis Eesti eurolaulul on läinud hästi maades, mis on Maarjamaad valitsenud või mõjutanud - Taanist esikoht, Rootsist neljas, Moskvast ja Jeruusalemist 6 koht. Saksamaa on mitmel moel Eestiga kokku elanud, järelikult võib siitki kõrget kohta oodata...

Kes aga võtab esikoha, kas taanlased või aserid? Nii on arvatud, aga ennustada on sel aastal raskem. Nii nagu vormel 1 käesoleval hooajal tasandavad tippsõitjate vahesid kiirelt kuluvad rehvid, mõjub värskendavalt hääletamine, kus publiku ja zürii hääled liidetakse. Üsna tüütuks kiskusidki need geopoliitilised kokkumängud. Aga päris olematuks ei tee neid miski.

Kui tüütu on aga Eurovisioon muusikalise vaatemänguna täna? Pigem suhtumise küsimus. Midagi väga originaalset ja autentset ehk ei pea sellelt vaadendilt ootamagi. Kes mõõdab naiste säärejooksu kogupikkust, kes kuulab kõrvale Juurt ja Kivirähka, kes jälgib soengutrende, kes vaatleb asja bad taste esteetika aspektist...

On ju huvitav, kuidas eri maad üritavad näidata, mida oskavad. Ja kui soovitakse meeldida võimalikult paljudele ja võita oma haardesse korraga kogu maailma südamed, on võimalik peale iseenda kaotsi lasta peaaegu kõik, mis on.

Eks need euroviisud ole olnud klišeede karussellid, kus teada tuntud stampidest ja šnittidest soust ja supp kokku keedetakse. Ka žanridest on ikka esindatud ballaad, disko, mingi etnohõllandus või klounaad. Aga ka kõiksugu kokteilid.

Kuid on vaks vahet, kas tuttavatest vormelitest-valemitest sündiv ja püünelt ette kantu ka sütitab või tüütab, on seal sära või ainult klants. Kas ajab haigutama või südame pahaks. Või siis tekitab koguni meeleliigutuse, lahe ja lõbusa või kurvavõitu sellise.

Pealegi, nii suuri ettevõtmisi iga päev ei korraldata. Õnneks.