Tõnu Lehtsaar: Moraalse allakäigu anatoomia

 (222)
Tõnu Lehtsaar
Postimees/Scanpix

Oleme sageli kuulnud mõistet "moraalne allakäik". Ahto Lobjakas küsib Euroopa Liidust rääkides, et mis mõtet on ühendusel, mis ei tunne head või kurja. Mitmed artiklid räägivad moraali lagunemisest nii lähisuhetes kui ka avalikus meedias.

Mis on moraalne allakäik? Me tunnetame seda intuitiivselt, kuid head süsteemset seletust mina pole leidnud, kuigi olen otsinud. Siis meenus mulle kunagi Ülo Vooglaiult kuuldud mõte, et kui kusagilt lugemist ei leia, siis tuleb ise kirjutada. Allakäigu kohta arvamisel tekib üks raskus. Nimelt peaks metodoloogiliselt olema arvaja uuritavast objektist sõltumatu. Mina ei ole, sest leian, et olen ka ise tasapisi alla käinud. Pigem on käesolev arvamus ajendatud soovist ennast leida, see on ka püüd toimuvat mõista.

Allakäik on suhteline mõiste. Kujundeid "üleval" ja "all" saab kasutada suhtes millegagi. Kui kõik on suhteline ja meelevaldne, siis ei saa allakäigust rääkida. Moraalse allakäigu hindamiseks on vaja mingit pidepunkti. Selleks võib olla näiteks oma minevik. Võime võrrelda suhtumist abieluvälistesse seksuaalsuhetesse täna ja kakskümmend aastat tagasi. Allakäigu kirjeldamisel võime ennast võrrelda ka mõne teise kultuuriga. Näiteks kõrvutada moslemite arusaamist perekonnast ja postkristlike eurooplaste suhtumist perekonda. Allakäiku võib hinnata ka mingist moraalsest standardist lähtudes. Näiteks võime küsida, kuivõrd Euroopas kehtivad veel Piibli kümme käsku või kuidas mingis riigis austatakse inimõigusi.

Moraalse allakäigu üheks tunnuseks ongi minu arvates see, et puudub ühtne arusaam heast ja kurjast, õigest ja valest. Selle tõttu võivad olla konkreetsed nähtused ühe jaoks allakäik ja teise jaoks progress. Tekib teatud ennasthävitav vastuolu, kus suhtelisus määratletakse absoluutse tõena. Kõik, kes püüavad sõnastada oma selgepiirilisi põhimõtteid, otsida kindlat ja samas tegelikku mõõtealust, on justkui tõe vaenlased.

Moraalne allakäik on protsess, mis toimub läbi konkreetsete valikute. Allakäigu otsustusi iseloomustab see, et järjekindlalt valitakse moraalselt pigem lodevama võimaluse kasuks. Valikuhetkel tundub otsustus olevat süütu ja vähetähtis, kuuludes n-ö inimeste tegude halli alasse. Sagedane argument on, et paljud ju teevad nii. Võrreldes algset olukorda sellega, mis valitseb pärast kümnendat valikut, näeme aga olulist allakäiku.

Seega moraalne allakäik toimub märkamatult, kuid selle tulemused on võrreldes algse standardiga ilmsed. Näiteks mõni aeg tagasi oleks olnud mõeldamatu, et ülikooli õppejõud mängib homopornofimi peaosas. Eesti üks säravamaid intellektuaale Linnar Priimägi võib endale seda lubada ja midagi ei juhtu. Tallinna linnapeale või TLÜ rektorile me täna pornostseene ei lubaks, homme võib-olla küll.

Moraalne allakäik on mingist hetkest justkui pidurdamatu. Inimloomuses on kombata piire, ka moraalseid. Üha lodevam tundub olevat üha normaalsem. Paljude jaoks on see progress.

Moraalse allakäigu üheks tunnuseks on paraku tõe vaenamine ja valedes elamine. Nendeks valedeks võivad olla nii faktide eitamine ja mittetunnistamine kui ka oma soovunelmate esitamine tegelikkuse pähe. Kui kaob realiteeditunne, pole võimalik langetada moraalseid otsuseid, sest inimest ei juhi mitte tõde, vaid ideoloogia, sageli utoopia. Omal ajal loodi palju säravaid „teadusi” NL majanduse ja poliitilise süsteemi õigustamiseks. Mingil hetkel sundis tegelikkus aga utoopiat ennast tunnistama ja impeerium kukkus kokku.

Üldine valelikkus sünnitab ebakindla ja usaldamatu käitumise. Jõuluvana ei tohi lapsi sülle võtta, sest see võib osutuda ahistamiseks. Naisüliõpilasega vesteldes jätan ukse koridori lahti, et vältida mistahes võimalikku kahemõttelisust. See on moraalne allakäik, mis on lõhkunud vaba, loomuliku, usaldusväärse ja turvalise suhtlemise võimalikkuse.

Moraalse allakäigu üheks tunnuseks on ka väärtuste kasutamine oma vääritu käitumise õigustamiseks. Selle tulemusena tekib n-ö õõnes sõnakasutus, milles mõistete tähendus ole enam selge. Näiteks demokraatia, mis peaks tähendama rahva võimu, võib osutuda paljudel juhtudel rahva tahte vastaseks vähemuste diktatuuriks. Inimõiguste ülddeklaratsioon ütleb, et
igal inimesel on õigus veendumuste vabadusele ja nende veendumuste vabalt avaldamisele. Lisamata on jäänud lause, et see kehtib vaid poliitiliselt/ideoloogiliselt korrektsete veendumuste kohta. Perekond on Eesti põhiseaduses suhteliselt selgepiiriline mõiste, mida riik on lubanud kaitsta. Samas me ei tea täna, mis on perekond. Kuidas kaitsta demokraatiat kui vähemuste võimu, perverssust kui inimõigust või juhukooselu kui perekonda? Ju oleks meil tarvis uute ilmingute jaoks uusi sõnu.

Sellel, et moraalse allakäigu tingimustes puuduvad absoluutsed normid, on oma tagajärjed. Suhtelisus pole ainult paljude vabadus, vaid selle on ka oma viljad. Emil Dürkheim rääkis sellest, et kui norme ja väärtusi pole või need muutuvad kiiresti, siis väheneb inimeste sotsiaalne seotus ja nende pühendumine. On lihtne küsimus: mille nimel me pingutame? Kui sellele pole sidusat ja läbitunnetatud tõepärast vastust, siis katsumuse tunnil toast/kaevikust välja ei tulda. Inimeselt, kellele sunnitakse peale vastuvõetamatuid moraalseid standardeid, ei saa oodata initsiatiivi.

Moraalse allakäiguga käib kaasas inimsuhete devalveerumine. Teadmine, et partneri pühendumus, mis kuulub täna vaid mulle, võib homme olla kellegi teise päralt, ei loo turvatunnet. Selle mõistmine, et ka meie suhteressurss pole lõpmatu ning mida rohkem seda killustame, seda väiksemaks jääb iga tükk, aitaks ehk pisut kokku hoida. Ameerikas vaimuhaiglas töötades kohtasin noort naist, kelle vohavad elukombed tõid ta lõpuks kinnisesse osakonda. Terapeut alustas temaga vestlust sõnadega: „Mary, oled Sa kunagi mõelnud, et Sinu suudlustel on väärtus?” Püsiabielu muutumine anakronismiks pole seletatav kultuuritüübi muutumisega, vaid on märk moraalsest allakäigust.

Moraalituse tunnuseks on kõlbelise vastustunde ja otsustusjõu asendumine väidetega ühiskonna paratamatust muutumisest. Suureneb kõlbeliselt tähenduseta käitumisviiside arv. Näiteks vabakooselu, abielurikkumine, juhusuhted pole enam moraalse käitumise teemad. Jumalal pole magamistuppa asja.

Mis võiks pidurdada moraalset allakäiku? Ma ei tea. Ma ei taha uskuda, et see on paratamatu. Ilmselt tekivad ka meie ühiskonnas mingid suhteliselt suletud grupid, „Eesti amischid”, kes elavad oma elu oma tõekspidamistest lähtuvalt. Uurimused näitavad, et inimeste arusaamine heast ja halvast on üldinimlik, religioon aitab aga kinnistada kõlbelisi käitumisviise. Seega võiks usku ja jumalakartust rohkem olla. Kindlasti vajame kõlbelisi eeskujusid, laitmatu renomeega silmapaistvaid isiksusi. Meil veel mõned on, kellest elu ja ajakirjandus pole jagu saanud. Sobiksid ka lihtsate väärikate inimeste lihtsad lood, kasvõi selleks, et näidata, et kõlbeline elu on jätkuvalt võimalik. Kõige tõhusam ja kõige raskem on toime tulla iseendaga ja valida igal ristteel õige pool. Olen mõelnud, et ajakirjandus või mingi organisatsioon võiks välja panna aasta heateo või eetilise teo auhinna.

Moraalsete väärtuste taasleidmine ei toimu kunagi iseenesest. Pigem on vaja sotsiaalset vapustust. Keegi peab tõe nimel surema, vabadus peab võetama, eksistents peab ohtu sattuma — ehk siis.