Tõnu Lehtsaar: Meediavägivald loob kurikamehi

 (70)
Tõnu Lehtsaar
Postimees/Scanpix

Elu meie ümber muutub üha agressiivsemaks. Laste multifilmid on valdavalt agressiivsed. Arvutimängudest on suur osa vägivaldsed. Jõhkrate kuritegude sooritajad on pahatihti teismelised või isegi alaealised. Sõnaline vägivald on paljude poliitikute argikeeleks. Ühe õhtu jooksul võib televiisorist erinevates programmides näha kümneid tapmis- ja hävingustseene…

Ma siiski usun, et enamik inimesi tahab elada rahus, mitte vihkamises ja hävingus. Miks siis inimesed on vägivaldsed? Kust tulevad tapjad, piinajad, mõnitajad, ülburid ja teised, keda me endas ja enda ümber näha ei taha? Sellel küsimusele on otsinud vastust kõik käitumis- ja vaimuteadused.

Psühholoogias on näiteks kümmekond erinevat agressiivsuse teooriat. Agressiivsuse põhjustena on käsitletud instinkte, negatiivseid eeskujusid, negatiivsetest mudelitest õppimist, reaktsiooni provokatsioonile, tiheliolekut, kõrget temperatuuri, frustratsiooni, ärevust, geneetilisi tegureid ja ühiskonda. On osutatud nende tegurite korrelatiivseid seoseid agressiivsusega. Samuti on tehtud mitmeid uuringuid selle kohta, kuidas meedia mõjutab inimeste agressiivsust.

Eestis on teema aktuaalsusele kaasa aidanud film "Klass", mis mõned aastad tagasi laineid lõi. Massimeediast on läbi jooksnud vähemalt üks juhtum, kus ühe maakooli õpilased püüdsid „klassi” teha. Suuremad poisid vägistasid väiksemaid, filmi eeskujul. See tähendab, et film astus ekraanilt ellu ja sai tegelikkuseks. Mõni aeg pärast filmi linastumist väitis nimetatud filmi üks tegelasi Lauri Pedajas, et teda sõimatakse või isegi antakse ööklubides peksa, sest teda peetakse perverdiks. Seletused, et ta mängis vaid filmis, ei aita.

Me võime seda nimetada esmapilgul lapsikuseks või kultuurituseks, kui ei osata kunsti ja tegelikkuse vahel vahet teha. Samas on fakt, et meie kõrval on inimesed, kelle jaoks lähevad need kaks asja sassi. Psühholoogilises mõttes on tegemist küsimusega, et kas ja kuidas meedia mõjutab inimeste agressiivsust. Nimetan siin vaid nelja üldistust, mida selles valdkonnas erinevate uuringute põhjal on tehtud.

Meediavägivald loob konkreetsed käitumismudelid. Ühes kuuekümnendate aastate eksperimendis näidati kahele väikelaste grupile filmi kloun-nukust Bobost. Ühele grupil näidati, kuidas Boboga mängides käituti agressiivselt — teda lüües, väntsutades ja vastu maad visates. Teisele grupile näidati, kuidas Boboga mängiti rahulikult. Seejärel lubati lastel minna omaette tubadesse mängima. Ja ennäe, mängutoas oli seesama Bobo. Selgus, et agressiivset filmi näinud lapsed olid Boboga mängides oluliselt jõhkramad, kui rahulikku filmi vaadanud.

Hilisemad uuringud on näidanud, et agressiivsed maneerid on eriti nakkavad seostatuna positiivsete kangelastega. Iidoli käitumist matkitakse ka siis, kui see on hävituslik käitumine. Mitmed uuringud näitavad, et lapsena ohtralt televiisorit vaadanud on täiskasvanueas agressiivsemad kui need, kes vähem vaatasid.

Meediavägivald vähendab tundlikkust reaalse vägivalla vastu ja vähendab kaastunnet vägivallaohvrite vastu. Kuna televisioonis on suhteliselt palju vägivalda, siis on mitmetes uurimustes püütud jälgida, kuidas televiisori vaatamine mõjutab agressiivset käitumist. Ühes uurimuses selgus, et poisid, kes vaatasid 25 tundi nädalas televiisorit, olid reaalsete vägivallasituatsioonide suhtes oluliselt ükskõiksemad kui need, kes vaatasid televiisorit neli tundi või vähem. Olles virtuaalse vägivallaga „harjunud“, väheneb emotsionaalne reaktsioon reaalsele vägivallale. See omakorda suurendab tõenäosust saada ise vägivallatsejaks, nagu millegi tavapärase tegijaks.

Mõtlemapanev on see, et kõige mõjusam on see vägivald, mis on reaalsusele suhteliselt sarnane. See tähendab, et lapsed eristavad vägivalda tegelikkusest multifilmides ja õudukates, kuid on suhteliselt vastuvõtlikud vägivallale mängu- ja dokumentaalfilmides.

Meediavägivald muudab meie maailmapilti. Ühe pikaajalise uurimuse tulemusena tuli välja, et usinad televiisorivaatajad hakkavad maailma otsekui teleka silmade läbi nägema. Uurimuse läbiviija G. Gerbner hakkas seda nimetama paha maailma sündroomiks. Seda sündroomi iseloomustab ülehinnatud kuriteo ohvriks langemise risk. Tunne, et elatakse ebaturvalises piirkonnas. Samas adutakse, et kuriteohirm ise on tõsine isiklik probleem. Tundub, et kuritegevus suureneb pidevalt.

Psühholoogia õpetab, et me ei käitu mitte tegelikkuse kohaselt, vaid vastavalt oma arusaamadele tegelikkusest. Tulemuseks on vägivaldsusega arvestav käitumine, mis teistega kui vägivaldsetega käitudes tõukab neid agressiivsusele.

Vanemate ja perekonna suhtumine vägivalda on mõjusamad kui vahetud meediakujundid. See puudutab nii vanemate sekkumist sellesse, mida lapsed tohivad vaadata, kui ka seda, kuidas nad nähtut kommenteerivad ja mõtestavad. Probleemid algavad siis, kui lapsed jäävad oma vägivaldsete eeskujudega omapäi. Kui vanemad või lapse usaldusisikud suudavad meedias nähtut seletada, koos lapsega arutada ja aidata seda mõtestada, on meediavägivalla mõju käitumisele suhteliselt tagasihoidlikum.

Miks siis on meedias nii palju vägivalda? Sellele on üldiselt kaks seletust. Need on kaks näiliselt vastandlikku valdkonda — äri ja kunst.

Äris pakutakse seda, mis müüb. Raha ei haise. Teiseks võimalikuks seletuseks on kunstilised taotlused. Kunsti eesmärgiks väidetavalt on tekitada inimestes katarsis, uus arusaamine tegelikkusest ja iseendast, pakkuda naudingut, kombata reaalsuse piire. Harjumuspärane ei tekita tundeid ega avarda mõistmist. Vajame üha tugevamat ärritust, et sisemiselt reageerida. „Klass“ on hea kunst, sest ta nihutab meie jaoks võimalikkuse piire ja tekitab tugevaid tundeid, paneb järele mõtlema.

Olen vahel mõelnud, et selles suunas edasi liikudes saab tulevikukunsti põhivormiks performance, milles toimuv oleks vahetult kogetav. Võib olla näiteks äärmiselt kunstipärane tunda ohvri sooja verd oma kätel. Probleem on selles, et ühel hetkel ei pruugi enam soe ketšup rahuldada ja kui asi läheb pärsi vereni, pole põhjust kunstist rääkida. Ka hea kunst võib olla moraalselt küsitav ja käitumuslikult kahjurlik.

Kui näidend astub lavalt ellu, pole enam tegu kunstiga, vaid elu enesega. Üheks ilmekaks näiteks on omaaegsed Zimbardo [Philip G. Zimbardo, USA psühholoog -toim] vanglakatsed, milles üliõpilased suutsid vaid mõne päeva mängida vange ja valvureid. Eksperiment katkestati, sest mäng läks üle jõhkraks eluks.

Miks läheb mäng üle eluks? Üheks võimalikuks põhjuseks on infantiilsuspõhised seletused: tänu realiteeditunde puudumisele ei suudeta asju nimetada õigete nimedega. Mõni aasta tagasi ilmus Ameerikas Diana Westi kõmu tekitanud ühiskonnakriitiline raamat „Täiskasvanu surm“. Tema üks väiteid on, et meie kaasaegne ühiskond (ta mõtleb ennekõike Ameerikat) kannab endas teismeliseea tunnuseid ja ei ole küpseks ja otsustusvõimeliseks saanud. Juhib lapsik mõtteviis, mida iseloomustab eneseotsing, ebakindlus, pidetus väärtustes, pinnalisus, võimetus langetada läbitunnetatud otsuseid. See on avatus kõigele ja lähedus eimillegagi, milles valitsevad ajutisus, suhtelisus ja meelelisus.

Psühholoogilised agressiivsuse käsitlused suudavad kirjeldada, kuidas üks või teine tegur (näiteks meedia) mõjutab agressiivset käitumist. Samas pole meil ammendavat teaduslikult põhjendatud vastust küsimusele, miks inimesed on kurjad. Võimalik, et vastus sellele küsimustele ulatub väljapoole (hinge)teaduse haaret. Olen enda jaoks asja lahendanud nõnda, et kui uurimistulemused ei rahulda, siis võib otsida vastust vanasõnadest ja/või religioonist. Pilt muutub oluliselt mitmekülgsemaks, kuigi sealjuures on oluline mitte sassi ajada teaduslikkust, elutarkust ja religioossust.

Ütleb ju vanasõna, et kes külvab tuult, lõikab tormi. Kõik mida teed, teed iseendale. Meil ei maksa arvata, et meie loodud agressiivse meedia viljad meist mööda lähevad. Täna saavad auhindasid „Klassid“ ja „Magnused“. Me ei peaks imestama, kui homme lastakse keegi kättemaksuks maha või keegi astub vabatahtlikult elu näitemängust välja, sest nõnda ju tehakse, kui enam ei jaksa.