Tõnu Lehtsaar: Me pole orjarahvas!

 (136)
Tõnu Lehtsaar
Postimees/Scanpix

Igal rahval on oma arhetüübid, sügavad mõttemustrid, mida endas kollektiivselt kanname.

Eestlaste jaoks on olulisemateks nendest olnud püüd saada välja orjapõlvest, pääseda okupatsioonist, olla vabad, otsustada ise oma asju.

Vabaduse põhiliseks tunnuseks on õigus ja võimalus otsustada ning kanda vastutust oma otsuste eest. Meie põhiseadus ütleb, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgema riigivõimu kandja on rahvas. Seega rahva tahe on määrav. Eriti oluline peaks see olema riigi ja rahvuse säilimise jaoks tähtsates küsimustes.

Meid on napp miljon. Rahva püsimiseks on vaja, et iga naise kohta sünniks vähemalt 2,1 last. Meil sündis 2008. aastal 1,66 last ja möödunud aasta number on ilmselt veel väiksem. Kui lisada veel väljaränne, siis läheneme rahva säilimise kriitilisele piirile.

Põhiseaduses seisab, et perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all. Põhiseaduse kommentaaride kohaselt on mõeldud mehe ja naise abielul rajanevat institutsiooni. Viimane Eesti Inimarengu Aruanne refereerib, et alates üheksakümnendate algusest on stabiilselt 95% eestlastest pidanud perekonda väga tähtsaks või küllaltki tähtsaks.

Praegu käivad ühiskonnas arutlused perekonna mõiste ja samasooliste partnerlusseaduse üle. Nimetatud seaduse pooldajad leiavad, et Eesti avalik arvamus on tagurlik (loe: rahvas on rumal) asetudes arenguriikidega ühe pulga peale. Abielu olevat oma aja ära elanud. Alahinnatakse fakti, et ka praegu on igal inimesel õigus elada mistahes partnerlusvormis. Ähvardatakse, et kui me ise ei langeta „õigeid” otsuseid, sekkuvad Euroopa Liidu struktuurid ja sunnivad meid seda tegema.

Väidan, et perekonna mõiste devalveerimine on rahva põhiväärtuse rüvetamine. Iga samm, mis õõnestab usaldust riigi vastu ja pärsib rahva juurdekasvu, on rahvavaenulik samm.

Kas oleme vabad? Rahval on õigus elutähtsates küsimustes välja öelda oma arvamus. Rahvas, kes vaikib jõuetult ja laseb endale pähe istuda, on sisemas orjarahvas. Vaikides, alandatult, pilku kõrvale pöörates, iseennast häbenedes, juttu mujale viies, jõuetust tundes, iseendale valetades, tähtsat salates, ükskõikselt pealt vaadates, tulevikuta elades.

Partnerlusseadus väärib rahvahääletust. Kui rahva hääle vastu kasutatakse jõudu, siis on tegemist vägivallaga, moraalse okupatsiooniga. Kui rahva esindajad käituvad rahva tahte vastu, siis pole nad esindajad, vaid reeturid.

Perekonna küsimus on rahva tuleviku küsimus. Miks mitte lisada 2011. aasta parlamendivalimiste hääletussedelile samasooliste partnerlusseadust puudutav küsimus? Oleks ju väga demokraatlik küsida rahva kasvamist ja püsimist puudutava kohta rahva enda arvamust. Jäägu nii, nagu vaba rahvas ise otsustab! Ega me mõni orjarahvas pole!