Tõnn Sarv: Isamaa-armastuse aeg on läbi?

Tõepoolest, mis tuleb patriotismi asemele? Igatahes tundub, et jäik isamaa-armastus on oma aja ära elanud. Kaua sa seisad kikivarvul? - Kangeks jääd ja ära väsid, muud midagi.

Kui upitamine ei tee nähtavaks, tutvustamine tuntuks ega õigustamine õigeks, siis kas neid üldse vaja on?

Kas teiste halvustamine teeb kedagi paremaks?

Hirm ja viha pole just parimad nõuandjad. Aga just neist tunnetest see kõik ju toitub. Nagu nurkaaetud tige loom, kes suudab vaid klähvida ja hambaid näidata.

Nagu oleksid kõik teised süüdi.

Ega siis kõik need, kes meie poolt ei ole, kohe meie vastu ei pruugi olla.

Üha rohkem hakatakse aru saama, et me ei olegi miski eriline tegija rahvas ega riik mitte üheski suhtes. Pigem üsna harilik, isegi kehvakene. Ja mis siis sellest?

Et, võtaks ehk vähe vabamalt. Ei pea ju kogu aeg nii pinges olema. Paljugi, mis ülekohut on varem meile tehtud. Mõnikord võib andeks anda ka siis, kui vabandusi polegi.

Võib aknad lahti teha, värsket õhku sisse lasta. Ei juhtu midagi hullu.

Väljast kostab võõrkeelset juttu? - Ja mis selles siis nii väga õudset peaks olema? Võiks ehk hoopis kõrvad lahti teha ja katsuda väheke aru saada. Ehk isegi õppida midagi.

Miks see ei võiks olla sõbralik, muhe ja mahe väike maa, kus kõigil on mõnus ja hea olla?

Loe edasi Ekspressist