Tõnis Saarts: Kaks lillekimpu haldusreformi hauale

 (41)
Tõnis Saarts
Päevaleht/Pressifoto

Taas on päevakorras haldusreform. Probleem pole ainult ultimatiivses ja partnereid pahandavas viisis, kuidas IRL selle poliitalgatusega välja tuli, vaid pigem on reformikava juba ette hukule määratud — palju objektiivsematel põhjustel.

Ja nimelt: see käidi välja valel ajal, on suunatud valede probleemide lahendamisele ja sel pole enam avalikkuse kaalukat toetust. Teisisõnu: „aken“ seda liiki poliitikate elluviimiseks on Eestis sulgunud ja IRL-i lähenemisviis on olukorra veel lootusetumaks muutnud.

USA poliitikateadlane John Kingdon käis mõni aastakümme tagasi välja nn poliitikavoogude teooria. Kingdon räägibki „poliitika aknast“, mis avaneb, kui on täidetud teatud tingimused. Poliitika akent võib vaadelda kui võimaluste akent — aken on lahti, meie astume viimistlusjärgus tuppa ning saame oma nn poliit-sisekujunduslikke ideid seal realiseerima hakata.

Kuidas reformid võimalikuks saavad

Selleks, et aken avaneks, peab ühtima kolm protsessi (voogu). Esiteks, probleemide voog — probleem, millele lahendust otsitakse, peab olema oluline ja aktuaalne. Teiseks, ideede/lahenduste voog — probleemide lahendamiseks on mitu ideed, küsimus on, kas kujuneb välja mõni lahendusvariant, mida antud ajahetkel hakatakse pidama parimaks võimalikest. Kolmandaks, sobiv poliitiline keskkond — kas kavandatavale poliitikale on toetus nii valitsuse võtmepersoonide hulgas kui ka avalikkuses.

Kui kolm nimetatud voogu ühel hetkel kokku jooksevad, ongi võimalik teatud reformi või poliitikat teostada. Heaks näiteks on siin pronkssõduri juhtum: oli olemas tõsine murekoht (provokatsioonid), tekkis sobiv lahendus (kuju teisaldada) — ja kui ametisse tuli antud poliitikat toetav koalitsioon, kes mobiliseeris enda taha ka kaaluka osa avalikust arvamusest, saigi kavandatav poliitika teoks.

Kui nüüd üks neist kolmest komponendist ära langeb (näiteks probleem kaotab oma aktuaalsuse, poliitikud pole enam veendunud pakutud lahenduste õigsuses), jäävad reformid või kavandatavas poliitikad harilikult aastateks vinduma.

Võtame nüüd haldusreformi ja püüame paralleele tõmmata 1999. aastaga, kui antud reformikava sündis ja oleks peaaegu ellu viidud.

Tõsi, paljud omavalitsused on liiga pisikesed, et neile pandud kohustusi täita ja oma elanikele kvaliteetseid teenuseid pakkuda. Samas on see juba ammu kõigile teada ning seda ei tajuta kaugeltki enam nii terava murekohana kui 1999. aastal.

Eestil on muid suuremaid väljakutseid

Pigem on Eesti ees täna palju suuremaid väljakutseid: kuidas lähenevale majanduskriisile vastu astuda, vältida pikaajalist majanduslikku stagnatsiooni, liikuda teadmispõhisema majandusmudeli poole jne.

Jääb arusaamatuks, kuidas haldusreform nende palju kaalukamate võtmeküsimuste lahendamisse panustada saab. Niisiis, probleemide voog on pinna all olemas, kuigi kaugeltki mitte nii teravalt tajutav, et kogu ühiskonda piisavalt mobiliseerida.

Kas on olemas ka lahenduste/ideede voog? Erinevalt 1999. aastast, kui sundliitmist peeti peaaegu ainuvõimalikuks lahenduseks, on radikaalse tee vastased end tublisti kogunud ja palju enam on poolehoidu saanud alternatiivid: maakonnatasandi või omavalitsusliitude tugevdamine, valdade vabatahtlik liitumine.

Kuidas on lood poliitilise keskkonnaga? Kõige suurem vahe 1999. aastaga seisnebki selles, et enam pole omavalitsuste sunniviisilisele ühendamisele massiivset avalikkuse toetust (toona toetas seda ligi 90% elanikest).

Kodanikud on viimase üheksa aastaga tunduvalt teadlikumaks saanud ja haldusreformi ei käsitleta enam puhtalt tulu-kulu-kriteeriumite alusel, nagu teeb seda endiselt IRL. Osatakse küsida, et kui Eestisse jääb tõesti kõigest 20 omavalitsust, siis kas ei toimu teatud piirkondade täielik ääremaastumine. Kas pole ohtu, et suurtes omavalitsustes hakkab lokkama samasugune küüniline parteipoliitika nagu praegu suurlinnades? Mis saab sel juhul kohalikust demokraatiast?

Kirvemeetodid on oma aja ära elanud

Seega, kohalike omavalitsustega seonduvat vaadatakse tunduvalt avaramalt kui 1999. aastal. Reformikaval napib ka koalitsioonipartnerite toetust ja vaevalt seda pärast IRL-i üliarrogantset käitumist üldse loota saakski.

Seega: poliitika aken seda liiki radikaalseteks reformideks on sulgunud. Kolm eespool mainitud akna avanemise tingimust lihtsalt ei toimi: akuutsed probleemid on tegelikult hoopis mujal ning kui haldusreform kuulutadagi Eesti põhiliseks väljakutseks 21. sajandil, siis ootavad nii poliitikud kui ka avalikkus tunduvalt nüansseeritumaid lahendusi. Kirvemeetodid enam lihtsalt ei müü.

Võimalik, et IRL käis haldusreformi idee välja ka puhtpoliitilis-taktikalistel eesmärkidel. Püüdluseks oli koalitsioonipartnereid diskrediteerida, näitamaks neid tegevusvõimetuna läheneva majanduskriisi ja sellest tuleneva ebakindluse foonil. Juhul, kui see tõesti oli lihtsalt poliitiline manööver, on tegemist eriti küünilise käiguga. Nii tõsiste muredega ei mängita!

Praegu võiks haldusreformi hauale viia juba kaks lillekimpu: radikaalse ideena on see reformikava juba nagunii hukule määratud, ja kui seda kasutatakse veel poliitilise malakana, siis ei taha sellest edaspidi enam keegi midagi kuulda.