Olles aastaid jälginud vihkamisest tingitud kuritegevuse iseärasusi ning muundumisi piirkonniti…olen jõudnud arusaamisele, et Eestis on vihkamiskuritegevus (hate crime — vt internetti) näitamas regulaarset kasvutendentsi.

Miks sellest ei räägita: Eesti avalikkus pole piisavalt informeeritud sellisest nähtusest. Võimetud on ka õiguskaitseorganid — pole koolitust. Hetkel ei julge keegi lisada kriminaalasjale juurde, et sooritatud vihkamisest. Samas teame ju juhtumeid Tartus, kus skinhedid peksavad välisüliõpilasi (samas hoides kätt tervituseks õhus — vt natsisümboolika) või mustanahalasi pekstakse tänu nende mõnevõrra tumedamale nahavärvile.

See ei ole kunstlik ülepaisutatus — reaalne elu, mida enamuse silmade eest kiivalt saladuses hoitakse. Jääb vaid üle oodata ELga kaasnevaid võõrtööjõu liikumisi. Olles teinud intervjuusid skinhedidega, võin öelda, et olukord läheb ainult tõsisemaks.

Mujal maailmas on vihkamiskuritegevus (hate crime), sekka ka antisemitism, äärmiselt valuline probleem. Eriti on raskusi selle ohjamisega Ameerika Ühendriikidel, kus vihkamisest ja eelarvamustest sooritatud kuriteod on tunduvalt raskemini karistatavad kui tavakuriteod.

Vihkamist ja eelarvamust peaks kuriteo sooritamise juures käsitlema raskendava asjaoluna.

Vihkamiskuritegevus: Vihkamiskuritegu on kriminaalselt karistatav toiming, inimese või vara tahtliku hävitamise või kahjustamise eest, tänu kahtlustatava vihale või eelarvamustele, mis on suunatud määratlemata grupile, kas siis rassi, riikliku või etnilise päritolu/kuuluvuse, keele, värvi, usu, ea, vaimse või füüsilise võimetuse, seksuaalse orientatsiooni või mõne muu sarnase faktori pärast.