TOM: Martiina Laatspera — Sooline diskrimineerimine koolis

Kuidas saab Eesti koolisüsteemis tänapäevani lubada tagurlikku tava õpetada teatuid aineid ainult poistele ja teisi ainult tüdrukutele? Tegu on võrdlemisi julma soolise diskrimineerimisega, seda enam, et lisaks kõigele piiratakse laste tulevasi valikuid.

On koole (ühe näitena Liivalaia Gümnaasium), mis õpetavad poistele majandust, pannes tüdrukud samal ajal sotsiaalhoolekannet õppima. See konkreetne juhtum pole mitte ainult ebaaus ja eelarvamustele rajanev, vaid vähendab tüdrukute hilisemat konkurentsivõimet tööturul võrreldes nende klassivendadaega.

Kuulda on veel juhtumitest, kus poistel on arvutiõpetuse tund ja tüdrukutel selle asemel kodundus. “Aga tüdrukud ei jaga arvutitest ju midagi,” kaitstakse taolist süsteemi. Võibolla sellepärast ei jagagi, et neil pole võimalust seda õppida.

Kõige levinum näide on muidugi tööõpetus. See võib tunduda vähetähtis, kuid on siiski äärmiselt oluline, sest tööõpetuse tunnid mõjutavad sageli hiljem noorte karjäärivalikuid. Näiteks otsustab piiratud intellektuaalsete võimetega neiu pärast keskkooli pigem õmbleja või köögitöölise ameti kasuks — sellest on tal ju eelteadmised koolist olemas. Ta ei lähe remonditöökotta või puidutöötlusettevõttesse, kus ta saaks kaks korda rohkem palka- sellest “mehelikust” alast pole tal ju aimugi.

Just seetõttu teenibki Eesti keskmine naine mehest kolmandiku võrra vähem. Riigijuhid on mõnda aega otsinud selle sotsiaalse probleemi põhjuseid, märkamata, et üks oluline faktor on just nimelt tööõpetus põhikoolis. Suure osa tööjõust moodustavad lihttöölised, kelle kutsevalikud on mõjutatanud põhikoolis omandatu.

Eesti koolisüsteem sisendab tüdrukutele juba lapsepõlvest alates, et neil pole lootustki treipinki kasutama õppida ja nad jäägu parem oma heegelnõelte ja ristpiste juurde. (Paljud koolid näiteks keelavad tüdrukute sisenemise poiste tööõpetuse ruumi, ja vastupidi). Kas tõesti arvame tänapäeval, et naisest ei või saada head automehaanikut või näiteks ehitajat? Naismehaanik ei peaks olema üldsegi mingi paranähtus. Põhjus, miks naised harva mõne taolise karjääri valivad, on lihtsalt selles, et neid on kogu põhikooli vältel õpetatud kruvikeerajatest laia kaarega mööda käima ja kõike mehaanikaga seotut ainult poiste tegevusalaks pidama.

Loomulikult piirab taoline sooline lahterdamine ka poiste valikuid. Kindlasti on paljude suurepäraste meesrätsepate, -moeloojate ja -kokkade anne jäänudki avastamata, kuna neile on juba lapsena koolis mitmeid aastaid sisendatud, et need on naiste ametid.

Niisiis, teen ettepaneku keelata igasugune õpilaste jagamine koolitundidesse soo alusel. Samuti tuleks keelata olukorrad, kus õpilaste valimisel piiratud kohtade arvuga tundi eelistatakse ühest soost õpilasi teisest soost õpilastele.

Neid põhimõtteid rakendatakse muuseas edukalt Rocca al Mare koolis, kus igal õpilasel on võimalus valida puutöö, kokanduse, maalikunsti, käsitöö jt vahel, vastavalt oma huvidele. Paljud poisid õpivad kokandust, mis on selgelt palju praktilisem kui traditsiooniline “poiste tööõpetus”, ja suur osa tüdrukuid kasutab võimalust käia puutöö tunnis. Ained võib vastavalt soovile iga veerand vahetada. See süteem võiks olla mitte meeldiv erand vaid igapäevane ja üldine. Oleks ju ka tervele riigile parem, kui iga tema kodanik, sõltumata soost, oskaks nii sööki valmistada, haamrit kasutada, kui ka nööpi ette õmmelda.

Oleks aeg, et Eesti koolid tuleksid keskajast 21. sajandisse ja lõpetaks sooliste väär-eelarvamuste rakendamise ja diskrimineerimise laste suhtes.