TOM: Kaotada abielude vormistamine ja arvestamine

Oleme jõudnud aega, kus rangelt piiritletud abielu on valdavalt asendunud vabatahtliku ning takistamatu kooseluga, kusjuures sõltumata kooselajate soost ja arvust. Seaduslikult on seejuures säilinud vaid nn mõlemapoolse nõusoleku nõue, seegi tuleb ilmsiks alles kohtus ühe poole hagi arutades.

Praegugi on vaikival ennastpetval kokkuleppel kehtiv ajast ja arust abieluleping, mis on ametnikele vajalik vaid vormiliselt linnukese märkimiseks ning statistikutele vale analüüsi tegemiseks. Juba ammu ei näita abielu lepinguliste kooselu või abielulist läbikäimist, heast läbisaamisest rääkimata. Abielulised võivad elada eraldi või kokku hoopis teistega, samas on paljude nn vabaabieluliste kooselu ning ühtekuuluvus tunduvalt tugevam. Kõige selle tulemusel pakuvad arvandmed meile meie tegelikkusest tugevasti moonutatud pilti, millele kiputakse vanast harjumusest rajama ette läbikukkuvaid sotsiaaldemograafilisi ennustusi.

Et seda siiski mõistetakse, on näidanud rahvaloendusel tõestamatu ning isikusetu kooselu arvestamise läbisurumine. Kuna küsitletav teab, et ta pole vastuse eest vastutav, ei näe ta valdavalt ka vajadust valetada või varjata ning tulemus on teatud tõenäosuse piires usaldatav. Sellel on vaid üks mitte vähetähtis puudus — see ei näita kooselu kvaliteeti. Viimasest saaks usutava pildi valikuliste küsitluste abil, kus teabeallikaks on mingit perekonda hästitundev isik.

Miks siis ikkagi jätkatakse abielude arvestamist? Peapõhjuseid on 2, lisaks üks nn psühholoogilist laadi põhjus.

1) Vara. Praegu sõlmitakse nn abieluvaraleping, arvestatakse vallasvara ja ühisvara. Viimase hulka arvestatakse ka elamispind. Kuna üle poolte abieludest lahutatakse ning hiljutised eeskujuliku perekonna liikmed on valmis teineteist ka pappkarbi pärast lõhki kiskuma, siis pole raske mõista vastavate kohtuvaidluste hulka ning tobedust.

Kui nüüd enam kooselusid ei vormistataks, siis ei tähendaks see veel inimestevaheliste varaliste kohustiste kadu või kaotamist. Vabalt võivad säilida omandi- ja üürilepingud kindlatel selgetel alustel. Loomulikult mõlemapoolsel kokkuleppel. Ühe poole rumalusest ehitada oma elu üles igavesele teineteise mõistmisele ning lihtsameelsuse tõttu peksasaamisest pole vaba ka praegune seadustik.

Lahendiks saab ikkagi olla ühe poole nõue tunnistada end täisväärtusliku lepingupoolena. Seejuures tuleks aga eraldi ära märkida ka see, et lepingu rikkumisel on vastutav lepingu rikkuja! Siis jääks ära ka sellised jaburad kohtuotsused, kus õigeks mõistetakse jõhker joodik või teeneline libu.

2) Alimendid. Alimendid on praktiliselt elatisraha, mis peaks minema laste kasvatamiseks. Praegu on alimentidega sageli 2 probleemset tüüpjuhtu. Ema kasutab lapse isa kõrgest palgast saadavaid alimente elus olelemiseks, sageli on laps antud emaema kasvatada. Teine juhtum on vastupidine — lahutatud isal on raskusi endagi ülalpidamisega, rääkimata lapsele veeringute andmisest. Seega, esimesel juhul toidavad alimendid parasiiti, teisel juhul ei õigusta alimendid oma nimegi.

Tegelikult on sel näiliselt lahendamatul probleemil imelihtne lahend — riiklik isikuline elatisraha lapsele ja õppivale noorele! Siis poleks laps oma vanemate majanduslikust jõukusest üldse sõltuv ning saaks tasuda ka oma õpingute eest. Kes on selle lapse isa või ema, pole seejuures üldse oluline. Meie mõtlemisvõimetud valitsused on seni tulutult ahvinud elu sisse puhuda läänelikele ajuvabadele poliitiliste pististe süsteemidele, ometi saaks paljugi meie igapäevaelus tunduvalt bürokraatiavabamalt ning odavamalt korraldada.

3) Vaimne tunnetus. See on pärit muidugi kristlikust propagandast käsitleda perekonda kui midagi ületamatult püha kooslust. Kooselu põhjused on ajapikku muutunud ning selline kristlik arusaam samuti ajale jalgu jäänud. Kui omal ajal hoidis peret koos majandusvajadus, siis nüüd on pere kui selline muutunud ajutiseks sotsiaalsete vajaduste rahuldamise vormiks. Ühine on ajaloos olnud vaid armastusabielu põhjus, kuid kooseluvormidest moodustasid ja moodustavad need selgelt vähema osa. Kuna rahvas on läbi aja nõudnud leiba ja vaatemänge, siis teise nõudmise rahuldamiseks oli kristlusel oma äriidee promomiseks välja töötatud terve rituaalide süsteem, mis pidi mõjusalt toimima ohvrite ajuloputusena ning muutma nad kirikuametnikele kuulekateks tööriistadeks. Ka praegu püütakse perekonnaseisuametites kodanikke ametlikult abiellu aheldades peret rohkem hindama panna, lootes, et allkiri paberil ja pidu väljamõeldud põhjusel annab lepingulistele tavalisest teravama tunnetuse ning kohustise teise lepingulise kaudu ka valitsuse kui maksudekoguja vastu.

Nii või teisiti, me elame teisel ajal ja teistes tingimustes, kus koos elada soovijatel on teine valmidus ja häälestatus ning 21. sajand kiviaegsetesse raamidesse ei mahu. Elule tuleks vaatama hakata praktilisest küljest, loobuda tuuleveskitega võitlemisest ning kohandada riigielu selle osaliste — inimeste — soove ja harjumusi arvestades. Seejuures, kui kellelegi meeldib ka edaspidi tellida muusikat vastavalt soovile, siis palun väga — telli ja maksa, kirikuid ja teisi isehakanud elukorraldajaid peaks meil kaklemiseni jätkuma.