Tikutõmbaja võib ennast põlema panna

 (47)
Tikutõmbaja võib ennast põlema panna
Foto: Eero Hänninen

Vaat vene ajal olid tikutopsid kandilisemad ja kõvemad ning tikud ise pikemad. Tops maksis ühe kopika ning ühe tikuga sai julgelt mitu küünalt põlema panna või mitu sigaretti süüdata. Tikku tõmmates ei läinud topsi väävlikülg libedaks ning tikk süttis kohe ilusa leegiga.

Uue aja saabumisega läksid kõigepealt topsid väiksemaks, siis tikud lühemaks ning tikuotsade väävel pisemaks. Aga see selleks. Kõige hullem on see, et paari viimase aasta jooksul on tikud muutunud kole ohtlikuks! Kunagi ei tea, kuhu tikku tõmmates sädemeke maandub — ise olen saanud tikku tõmmates kõrvetada nina otsast ja jalalabast.

Kord on säde maandunud mu põues ja kampsunitaskus, paar korda on säde kukkunud riiuli taha, ajalehele — ühesõnaga just sinna, kuhu vaja pole ja kus ta võib kuuma kurja tekitada. Ükskord vupsas tiku otsast tulnud säde lausa mu juustesse!

Kusjuures see ei ole ainult minu kiiks. Kõik mu sõbrad ja tuttavad, kellelt ma tikutõmbamise kohta aru pärisin, kurtsid sama asja.

Ja veel — kui vanasti teenis iga tikk oma eesmärki ning läitis tule, siis nüüd on nii, et topsist läheb mõnikord peaaegu kolmandik tikke lihtsalt raisku — ots murdub ära või kulub imeõhuke väävlikiht nühkides lihtsalt ära.

Aga kuhu sa lähed oma praaktikkude muret kurtma? Poodi ju poolikut tikku tagasi ei vii, et näete, see tikk süttis kehvasti või et see oleks mul peaaegu juuksed põlema pannud. Tarbijakaitsesse pole vist ka mõtet kurtma minna, sest teised tikud karbis võivad ju täitsa süütamiskõlbulikud olla ja kõikidele ohutusreeglitele vastata.