Tiit Maidre (sünd. 1956): Kõrgdiplomaatia

NYC Kennedy lennuvälja Finnairi terminaalist väljub 36a. meeskodanik ja jääb kahtlustavalt jõllitama üle tee taksopeatuse taga paistvat kollase taustaga liiklusmärki millele on kirjutatud: “Pedastrians are prohibited.”

Kuna kodanik on 24 tundi tagasi esmakordselt lahkunud endise NSVL piirest ja viimase arvestuse inglise keelest teinud 11 aastat tagasi ning keelt vahepeal mitte kasutanud, on tema esimene Ameerika mulje kahtlus, et kas need jänkid ikka on nii tolerantsed kui Eestis räägitakse. Oli 1992a. ja aprillikuu.

Saanud mingilt nukra näoga oma tühja pakikäru kaevalt neegrilt teavet, et Manhattanile saab peale takso ka 30m kauguselolevast bussipeatusest carey bus nr.15 abil 10 USD eest, kohaneb ekssovjeet kiiresti ning selgitab taksojuhtide piiramisrõngas olevale paarile umbkeelsele Soome mammile teist võimalust.
Mammid järgnevad talle kuulekalt ja taksojuhid jäävad saagist ilma. Kodaniku enesekindlus tõuseb tunduvalt kui buss nr.15 nurga tagant välja sõidab.

Praeguseks on imelik mõelda, et see kodanik olin ma ise. Niivõrd on kogemused ja ajad muutunud. Toona aga sain ma Manhattanile jõudmisest läbi bussiakna aru siis kui buss väljus jõealusest tunnelist ning kogu päikese varjutasid seinad. Esimeses peatuses ronisin välja ja avastasin, et olen 86.tänaval. See ütles vähe kuid julgustas mingil määral.

Mul oli hotelli vaja. Ma tulin 10 päevaks ÜRO-sse Rahvusvahelise kaubandusõiguse komisjoni UNCITRAL 15.kongressile, sest Kaubandusministeeriumisse oli kolm kuud tagasi saabunud ÜROst kutse paksus ümbrikus punase kirjaga URGENT, kuna Eesti oli selleks ajaks kõva 5 kuud iseseisev riik.
Minister, kes tol ajal igasuguse kutse peale kohe tavaliselt ise välismaale sõitis, ei julgenud seekord minna, sest nagu ta mulle omavahel tunnistas, kartis lolliks jääda. Ma ka vast praegu kardaksin. Siis ei kartnud. Seadusi tegime ju ise.

Esimene ettejuhtunud hotell oli Sheraton. Marssisin üks spordikott üle õla ja teine käes portjee ette ja küsisin paju ruum maksab. Vastus: 250 USD ööpäev lisaks munitsipaalmaks. Lihtne peast arvutus 10 päevaks ennustas, et jään nälga. Siirdusin oma kottidega järgmist otsima.

Otsida tuli õhtul poole kaheksani. Olin kodus ajalehest lugenud, et välisminister Lennart Meri ööbis New Yorgi hotellis 130 USD ööpäevas. Jaaksoni konsulaat oli pühapäevase päeva tõttu kinni ja loota sain iseendale. Nii andsin Brodway Novoteli registratsioonis 150 USD eest ööpäevas alla.

Aga järgmise päeva hommikul kuulasin delegaadi lipik rinnas, mida räägib Boutros Boutros Ghali isiklikult ja uudistasin pulti mida kunagi tagus kingaga Hrustsov.

Edasi läks kogu lugu tõusvas joones ja õnneliku lõpuga. Pisiasjad on aga tänaseni kohati eredalt meeles.