Tiit Madisson: Kapo kui Savisaare tööriist

 (312)
Tiit Madisson
Foto: DELFI

Avalik kiri kaitsepolitseiameti peadirektorile hr Aldis Alusele

Taasiseseisvumise eel, kui olud lahedamad, ilmus 1990. aastal eesti keeles George Orwelli teos „1984”, mis räägib totalitaarsest ühiskonnast, kus kodanike üle oli seatud totaalne kontroll: tegutses mõttepolitsei ja inimeste tegevust jälgis Kõikenägev Silm. Nõukogude repressiivorgan oli varem karistanud selle raamatu levitajaid, kuna Orwelli riiki võis seostada tollase NSV Liiduga. Punaimpeerium küll lagunes, kuid Maailma Uut Korda loovad jõud on asunud sisuliselt üles ehitama sedasama Orwelli kirjeldatud riiki mikrokiibistatud ja orjamentaliteediga rahvastikuga.

9. mai sündmused okupatsiooni sümboliseeriva ausamba juures vapustasid mind nagu paljusid eestlasi hingepõhjani. Sellele tuli kiiresti reageerida, et asjad ei kulgeks nii, nagu need on läinud varem: räägitakse ja kirjutatakse, kuni kõik ununeb — järgmise okupantide pühani. Sündis mõte korraldada kiiresti vastumeeleavaldus, kuni probleem sündmus veel ununenud ei ole. 20. mai ürituse eelõhtul helistas mulle üks väga mõjukas keskerakondlane ja andis läbi lillede mõista: Edgarile see üritus ei meeldi, teda ei maksa vihastada ja „siseminister on meie mees”.

Tol ajal ei osanud ma seostada Edgar Savisaare muret pronksmehe pärast sellega, et põhiline Keskerakonna toetajaskond on muukeelne ja -meelne seltskond, kelle häälte najal see partei võimul on. Loomulikult oli meie meeleavaldus — mille osalejaskond oli üsnagi rohkearvuline (arvestades seda, et enamik eestlasi on end orjastanud pangalaenude ja liisingutega) — vastumeelne ja ärritav sovetliku meelelaadiga muulastele ja ka mõnele orjamentaliteediga eestlasele (mida kogesin mõne raadiokommentaatori jutust). Julgen aga väita, et enamikule eestlastest on alandav vallutajate ausammas Tallinna kesklinnas, kuhu kogunevad kaks korda aastas oma võitusid tähistama Eesti riikluse vaenlased.

Tundes võimeka poliitiku Edgar Savisaare iseloomu, aimasin, et seda tegu mulle ei kingita. 30. mai Postimehes ilmunud siseminister Kalle Laaneti artikli sisu oli üheselt mõistetav: ees ootavad repressioonid. Tol korral arvasin, et mul tuleb võib-olla oodata sattumist vanglakambrisse. Olukorra rahunemiseks viibisin ligi kuu aega välismaal. Siis naasin ja jäin ootama, mis sündima hakkab.

Tänapäevased seadmed võimaldavad teadupoolest kasutada mobiiltelefone peale muu ka kõnede pealtkuulamiseks. Mobiiltelefon on sisuliselt pealtkuulamisaparaat, mis võimaldab kindlaks teha, kus mobiili omanik parasjagu asub, kuulata telefoni läheduses toimuvat (isegi siis, kui telefon sisse ei ole lülitatud) — see on Georg Orwelli kirjeldatud Kõikenägev Silm. Kuna praeguses kiires maailmas on samahästi kui võimatu ilma mobiiltelefonita hakkama saada, siis ongi valdav enamik kodanikke paratamatult Kõikenägeva Silma valvsa pilgu all.

Kuna oma meelest ei tegele ma mitte millegi seadusevastasega — nn holokaustieitamine (mida mõni ette on heitnud) ei ole esialgu veel Eesti seaduste järgi karistatav, nagu ka oma kodanikumeelsuse avaldamine meeleavalduste organiseerimisega -, siis olen ma teatud irooniaga suhtunud sellesse, et mind pidevalt jälgitakse ning et ümbritsevatega heades ülikondades ja uute maasturitega tegelased vestlevad mu tuttavatega, loodetakse ilmselt saada mingit pidepunkti mu represseerimiseks. Minu endaga pole Organ väärikaks pidanud suhelda. Võib-olla kardetakse minupoolseid kiuslikke küsimusi, näiteks miks laseb kaitsepolitsei Eesti riiklust õõnestada näiteks Vene kodanikul Lebedevil — ega rakenda mitte mingisuguseid meetmeid nn antifašistide vastu, kes otseselt tegelevad riigi õõnestamisega? Selle asemel jälitatakse rahvuslasi. Aeg-ajalt antakse huvist minu vastu ka omal moel märku.

Mõni aeg tagasi oli mu hea tuttav ja mõttekaaslane kindral Aleksander Einseln häiritud minu väidetavatest telefonikõnedest: minu mobiililt oli võetud kõned, kuid kindral kuulis vaid seda, millega ma parasjagu tegelen. Ükskord helistas ta mulle toatelefonilt tagasi, et milles asi. Minu mobiil seisis sel ajal laual, ekraanil „EMT GSM” ja „Menüü”. Mingit kõnet polnud ma võtnud. Pärast 20. mai meeleavaldust „minu kõned” Einselnile katkesid. Nüüd häiritakse nendega, mõnikord ka öösel, Aavo Savitschit, meest, kellega koos organiseerisime meeleavalduse pronkssõduri Aljoša juures. (Õnneks need ei kajastu „kõned” mu telefoniarvetes. Need ei ole fikseeritud ka kõnede väljavõtetes.)

Eeltoodud juhtumeid võiks ju kuidagi seletada mingite tehniliste apsakatega, kuid täiesti müstilise juhtumiga oli tegu hiljaaegu. Nimelt olin hankinud teise telefoni, millega suhtlesin vaid tööasjus. Naiivselt arvasin, et selle telefoni numbrit ei suudeta ehk nii ruttu tuvastada. Eksisin. Tõestuse sain 6. septembril, kui üks tuttav helistas ja küsis, kellega räägib (tema telefonis oli registreeritud kõne minu uuelt telefonilt, ta ei teadnud, kellega tegu). Teadsin kindlasti, et ma ei olnud oma uuelt telefonilt temale mingit kõne võtnud, ka ei olnud minu telefoni sisestatud tuttava numbrit. Selle juhtumi valguses on täiesti kindel: olen Kõikenägeva Silma valvsa pilgu all. Ilmselt taheti mõista anda: me jälgime sind, me oleme kõikvõimsad selleks, et üht inimest ruineerida.

Teadsin seda ennegi, et Organi käsutuses on väga kaasaegsed seadmed, mis kergendavad muu hulgas ka võitlust rahvusriikluse ja rahvuse püsimajäämise eest võitlevate „äärmuslaste” ja „rahvusradikaalide” vastu. Sisuliselt tegutsevad ja tegutsesid kõik maailma salapolitseid sarnaste meetoditega, millesse mõisted ´moraal´ või ´au´ ei kuulu. Olgu selleks KGB, FSB, Mossad, CIA, MI6 või Eesti kaitsepolitsei.

Olen oma elu jooksul kogenud mõndagi ja sellised Organi eksperimendid ei suuda mind rivist välja lüüa. Mul on piisavad kogemused KGB-ga, mille võimalused ja tase — julgen väita, et eelkõige intellektuaalne — oli võrreldamatult kõrgem kui Eesti kaitsepolitseil.

Kuna minu tegevuse jälgimisega on fikseeritud kõik isikud, kellega telefonitsi olen rääkinud, siis hakkasid juhtuma asjad, mida saab seostada vaid Organi tegevusega.

Nimelt pöördus minu firma poole üks Tallinna ettevõte, kes tahtis tellida kahele majale uued valtsplekk-katused, mida minu firma paigaldab. Firma esindaja helistas korduvalt, asjaga olevat kiire. Järsku kiire enam ei olnud, kogeledes kosteti, et plaanid muutusid. Muidugi võivad plaanid muutuda, kuid kui samal ajal katkestas minuga koostöö meistrimees, kes valtsplekk-katuseid paigaldas („minuga räägiti”, andes paljutähendava žestiga mõista, kust asutusest see rääkija võis olla), seega on raske asju mõista kaksipidi.

Järeldus: sekkus Organ, et ma ei arvaks, nagu oleksin ettevõtjana sõltumatu ja võiksin karistamatult astuda vastu Edgar Savisaare plaanidele viia Eesti tagasi Venemaa mõjusfääri. Ilmselt teenib ka Organ omamoodi plusspunkte juhuks, kui korraldused tegutsemiseks tulevad Moskvast: suhtusime mõistvalt vene „äärmuslastesse”, kuid tegime elu kibedaks eesti „rahvusradikaalidel”. Endine suursaadik Moskvas Mart Helme on ju korduvalt rõhutanud: Venemaa mõju Eesti poliitikale on pärast Eesti astumist euroliitu määratult tugevnenud.

Naljaasi on ju selgeks teha, kellega oma telefonil tööasju ajasin. Seega on minu firma OÜ Tiit Madisson („Lihula meeste valtsplekk-katused”) tegevus sisuliselt ruineeritud, mind jäeti elatusallikata. Nähes, et senise tegevusega tegeleda ei õnnestu ja pere tahab toitmist, organiseerisin ehitusbrigaadi ja teen tööd ühe tuttava firmas. Ootan põnevusega, millal hakatakse põhja laskma seda firmat, mille omanik julges Edgari viha alla sattunu oma firmasse tööle võtta. Ehk aitab seda firmat laostumisest säästa mõne Organi esindaja telefonikõne firma omanikule, kes seni vist ei aima, et meie riigis ei käi paljudki asjad sedamoodi, nagu avalikult räägitakse. (Et riigi põhiseadusliku korra kaitseks loodud organ võib represseerida neid, kes võitlevad riikluse säilimise eest ja on minevikus aktiivselt võidelnud nõukogude okupatsiooni vastu.) Olen siis valmis töölt lahkuma, et minu tõttu ei kannataks teised, sest töötajaid selles firmas on kirjas kümmekond. Küll leian mõne „musta otsa”, et endal ja oma perel kuidagi hing sees hoida.

Veel üks juhtum. Minu abikaasa on olnud kaua aega tööta (kuigi valdab kõrgemal tasemel inglise keelt ja arvutit), sest ükski ettevõtja ei julge „mässaja” naist palgale võtta — mine tea mida hakkab korraldama, näiteks ametühingut organiseerima. Tööd tuli leida välismaal, kuigi peres kaks teismelist. Suvel pöördus ta välismaale tööle vahendava firma poole. Kuigi firma esindaja teadis, et tegu „sellesama Madissoni” naisega, sõlmiti eelnev kokkulepe. Abikaasal oli teada, mis kuupäeval sõidab Norrasse, missugusesse linna ja missugusesse hotelli tööle asub, kaua kestab töönädal, palju hakkab teenima jne. Siis järsku teatati, et valituks osutusid teised.

Seda juttu võinuks ju uskuda, kui järgmisel päeval ei oleks internetis olnud tööpakkumist: „Vajatakse kiiresti hotelliteenijaid Norrasse”. Ei oska juhtumit seletada muudmoodi kui Organi sekkumisena. Tööasju aeti ju osaliselt minu telefonil ja Organil oli käkitegu teada saada, missuguse firma kaudu mu abikaasa tööle siirduda kavatses. Organi eesmärk on silmanähtav: iga hinna eest ruineerida meie pere majanduslikult. Minu abikaasa oli kogunisti sunnitud seepeale vahetama perekonnanime, tööasju ajab edaspidi võõrastelt telefonidelt. Äkki õnnestub kuskile tööle saada? Kas tõesti arvatakse, et rooman põlvili kaitsepolitsei ukse taha ja palun, andke armu?

Eeltoodule lisanduvad mingid imelikud pretensioonid Põhja maksu- ja tolliametilt (sain omaarust aprilli alguses Lääne maksu- ja tolliametiga, mille tööpiirkonda kuulun, kõik asjad selgeks — tuludeklaratsioon klappis), et mul olevat vaja maksta täiendavat sotsiaalmaksu. Samas teati hästi, et minu 2005. aasta sotsiaalmaksu tasus Lihula vallavalitsus ja täiendavatelt tuludelt sotsiaalmaksu ei võeta. Selliste meetmetega tahetakse mind hakata vintsutama kohtutes, et palkaksin advokaate jne, jne.

Kui seda kõike minu ja mu perega ei juhtuks, ei usukski, et nii võidakse käituda. Võidakse küll. Võis nõukogude KGB, samamoodi talitatakse Läänes näiteks nendega, kes julgevad kahelda holokaustis: neid ruineeritakse majanduslikult ja tehakse ühiskonnas paariaks, mõni nõrgema närvikavaga „holokaustieitaja” on sooritanud ka enesetapu (tasub tutvuda: www.zundelsite.org). Sellised vahendid on teinekord efektiivsemad kui vangistamine, sest viimasel juhul läheb asi „suure kella” külge.

Olen teadupoolest Eesti ühiskonnas üsna tuntud, tundnud väga palju inimeste poolehoidu, tänaval teretavad mind võhivõõrad inimesed. Julgen arvata, et olen rahvuslikult mõtlevale eestlaskonnale saanud omamoodi sümboliks. Olen väga palju tunnustus- ja tänuavaldusi saanud nii Lihula ausamba püstitamise eest kui ka võitluse eest okupatsioonisümboli kõrvaldamise eest Tõnismäel. Seega on enne riigikogu valimisi mind vanglasse saata mingi poliitilise süüteo eest üsna raske, see jätab selgeltnähtava varju Savisaarele ja tõestab ühtasi Organi rahvusevaenulikku tegevust.

Eelnevaid mõjutusvahendeid võiksin eirata, sest suudan leida vahendid, et mu perekond lausa nälga ei jää, kuid millegipärast arvan, et senine on alles algus ja sellega ei piirduta: need on õied — marjad alles valmivad. Missugused, seda näitab lähitulevik, sest 22. september on ukse ees. Nimelt olen sel päeval Toompeal korraldatava meeleavalduse peakorraldaja.

Kujutan ette, et Organi käsutuses on minu kohta väga mahukas toimik, mis sisaldab ilmselt ka minu kallal toime pandud KGB „vägitegusid” — et tunda tülika „mässaja” tagapõhja. Märgiksin, et 1981. aasta kevadel, mil hakkas lõppema uurimine tollase kriminaalkoodeksi 68. paragrahvi (nõukogudevastane tegevus) alusel, tunnistas KGB uurija major Rein Tutk, kui olin visalt keeldunud andmast oma „kuriteole õiglast hinnangut”: „Kuulge Madisson, teil puudub igasugune alalhoiuinstinkt.” 1970-80. aastail oli nõukogudevastase tegevuse eest arreteerituil võimalik Gulagi vältida, kui tunnistasid end süüdi ja kahetsesid. Minule selline käitumine ei sobinud.

Kui teatakse kõike minu minevikust (eeldan, et seda teatakse, sest muidu satub kapo tegevust ebakompetentsuse vari), siis miks ei ole suudetud teha mingeid järeldusi? Kas see omakorda ei näita Organi ebakompetentsust?

Kui 1986. aastal Gulagist kodumaale jõudsin, esitlesin Rootsi emigreerimise taotluse. KGB alampolkovnik Milder kutsus mu välja ja teatas, et „nemad” mind välismaale ei luba. Siis toimus minu organiseerimisel 23. augustil 1987 Hirvepargi massimeeleavaldus. Pärast seda kutsuti mind uuesti KGB-sse, kus tungivalt soovitati emigreerida. Polkovnik Kask kahetses muu hulgas: oleks võinud mu omal ajal minema lasta. Hilja.

Analoogne juhus toimus 2004. aastal. Peaminister Juhan Parts sõdis Lihula ausamba vastu ajakirjanduse vahendusel terve kuu. Kaks päeva enne samba avamist kutsuti mind Stenbocki majja ja pakuti kompromisslahendust. Hilja. Lihula samba lugu oli Partsi valitsuse ja Res Publica allakäigu algus. Arukama käitumisega oleks Lihula sambaga seotud sündmusi saanud ära hoida. Nagu oleks ilmselt ära jäänud ka MRP-vastane meeleavaldus, mille organiseerimisel koos lätlaste-leedulastega olin eestlaste esindaja.

Paistab nii, et minu omaaegsed võitlused on osutunud asjatuks: endised kommunistid on võimul ja diskrediteerivad oma tegudega Eesti riiki kodanike silmis, mille väljenduseks on poliitiliseks klounaadiks muudetud presidendivalimised; Vene eriteenistus tegutseb kaitsepolitsei silme all Eestis takistamatult, ühtki emissari pole isegi juletud Eesti-vastase tegevuse eest välja saata (kapo aastaraamatus kirjapandut on isegi piinlik lugeda: kui te kõike teate, siis miks midagi ette ei võeta? Kardetakse Moskvat!); endistele intritele, küüditajatele ja riikluse vastastele on antud „roheline tee” õõnestada riiklust, ilma et nende vastu midagi ette võetakse; Eesti lippu ei suuda politsei kaitsta, selle asemel on asunud taga kiusama selle lipuga demonstreerijaid (Jüri Estam); võimulolevad poliitikud parseldavad Eesti iseseisvust maha Maailma Uue Korra loojatele, nagu juhtus 9. mail Toompeal Euroopa Ühendriikide tulevase põhiseaduse heakskiitmisega, jne, jne.

Kas inimene, kes on võitluses Eesti riikluse eest pidanud taluma kuus aastat vintsutusi, alandusi ja piinu Gulagis, on aktiivselt osalenud iseseisvusliikumises, peab seda kõike rahulikult taluma? Nõustugem, et minu puhul oleks seda palju loota.

Saan imehästi aru, et minu võitlus on peaaegu lootusetu ja Organ mu lõpuks kas füüsiliselt või vaimselt hävitab — selle mõttega olen harjutanud ka oma pere. Tegelikult olen sundseisus, saan aru, et minu lõppu võib pikendada vaid üldsuse informeerimine ja samaaegne aktiivne tegevus — võitlus eestlaste au ja Eesti riikluse eest ja poolehoidjaskonna suurendamine. Sisuliselt on mind pandud nurka aetud hundi olukorda, kus ainukeseks võimaluseks on piirajaile kõrri karata.

Seetõttu kirjutasin selle kirja, mis leiab kindlasti avalikkuse tähelepanu, kui Organ peaks minu vastu Edgar Savisaare mahitusel hakkama kasutama veel repressiivsemaid vahendeid. Võib-olla loodetakse, et kuna mul on kõrini sellest, mis siin Eesti „rahademokraatlikus” vabariigis toimub, siis tulen mõttele Eestimaa tolm jalgadelt pühkida ja asuda alaliselt elama mõnda välisriiki.

Paraku ei ole kahe teismelise lapsega selle plaani teokstegemine nii lihtne, kuigi tänapäeval on piirid, vähemalt euroliidu riikidesse valla. Kui mul oleks algkapital ja valiksin oma edasiseks elukohaks mõne Euroopa Liidu riigi, siis seal oleks minu ruineerimine tundmatuse ja võõras keskonnas asudes veelgi lihtsam, tasub vaid kindla riigi sõsarorganile läkitada vastav kiri. (Seega ei sobi siirdumine ka meie pere unistuste maale Kreekasse.) Kuskile kaugemale (näiteks Iraani või Venetsueelasse, kus on kaitset leidnud mitmed sionistidega vastuollu sattunud eurooplased ja põhjaameeriklased) minek on aga pärsitud rahapuuduse tõttu, sest ausa tööga on Eestis jõukaks saamine välistatud, eriti kui oled pidava jälgimise all ja sind püütakse iga hinna eest majanduslikult ruineerida.

Masendav, et riigi iseseisvuse kaitseks loodud kaitsepolitsei represseerib ja jälitab rahvuslast, kellele on kallis Eesti riikluse tulevik ja rahvuse püsimajäämine. Et kapost on saanud venelembelise poliitiku Edgar Savisaare tööriist.

Lõpetuseks igati asjakohane küsimus: keda teenib Eesti kaitsepolitsei? Vastuse sellele küsimusele annavad ülalpool äratoodud faktid. Suur häbi!