Nikita Hruštšov, kunagine Nõukogude Liidu diktaator, lubas 1961. aasta oktoobris toimunud kompartei kongressil, et „meie põlvkond saab elama kommunismis“.

Põlvkondi on korraga aktsioonis kümneid. Nikita pidas silmas ilmselt tollal 67-aastaste põlvkonda kuhu ta ise kuulus.

1991. aasta lõpul istusime Nõukogude Liidu ja sotsialistliku sõprusühenduse peielauas ja võtsime külma napsu kadunukese mälestuseks.

Euroopa viie rikkama hulka saamise lubadus läheb samamoodi nihu nagu Nikita kommunismilubadus. Eesti ei pääse kunagi Euroopa viie rikkaima riigi hulka kui kõvasti me ka ei pingutaks.

Nimelt — riigid pannakse rikkuse järgi ritta sisemajandusliku kogutoodangu tootmise absoluutse koguväärtuse järgi dollarites esitatuna. Seda teevad iga aasta näiteks Rahvusvaheline Valuutafond ja Maailmapank.

Paremusjärjestuse määrab ühe või teise riigi rahva arv, nende töökus ja tööviljakus ning aktiivsus luua materiaalseid väärtusi. Riigiametnikud materiaalseid väärtusi ei tooda ega rahvuslikku rikkust loo, mis aitaks riiki edetabelis ülespoole. Eesti rahvaarv on kasin. Riigiametnikke nende hulgas aga palju.

Möödunud aasta Euroopa riikide rikkuse edetabelit juhtis Saksamaa, kellele järgnesid Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania.

Venemaa oli kuues, ehkki elatustase on seal kordi kehvem kui Saksamaal või Hispaanias.

Eesti oli selles nimekirjas 33 kohal pärast Leedut, Lätit ja Küprost. Meist tagapool on 10 riiki. Nende hulgas ka väikesed, aga tublid Liechtenstein, Island ja Malta, samuti suuremad ja lorud Kosovo, Moldova, Gruusia ja Albaania.

Oleme 159 korda vaesemad kui liidrikohal olev Saksamaa, 22 korda popsimad kui 8. kohal olev Rootsi ja 12 korda kehvemad kui 17. kohal olev Soome. Leedu on meist kaks korda rikkam. Neljandiku võrra varakam on ka Läti.

Rikaste riikide maailma edetabelist ma ei räägigi. Selle liidrist USAst jääme maha 660 korda. Oleme üldarvestuses 88. kohal, kui Leedu on 72. ja Läti 80.

Niisiis, oli Reformierakonna lubadus valijatele liiga rammus ja — piinlik öelda, ka mõneti asjatundmatu. Kuid seda lubadust saab vähese vaevaga korrigeerida. Mitmesugused valimised ju tulekul.

Võiks lubada Eesti viimist Euroopa viie kõrgema elatustasemega riigi hulka. See on teoreetiliselt võimalik, sest rahvaarv enam ei etenda määravat tähtsust.

Mängu tulevad suhtelised näitajad, milliste osas Eesti nägi enne tänavust majanduse jahenemist tunduvalt parem välja.

Nii lihtne see ongi!