Tiina Tammetalu: Jeltsini mälestusmärk Toompeale - kasutatakse jõuvõtteid ja eksitatakse avalikkust
Tahaks teha juttu Jeltsini mälestusmärgi püstitamise uuest faasist, mis mind kui linnakodanikku, valijat ja linnakujunduskomisjoni liiget üllatab üpris halvas mõttes. Areng selle imeliku ja küsitava projekti viimasest faasist vajaks kindlasti veel kord avalikkuse pilku ja arvamust.
Lühidalt: Jeltsini mälestuse jäädvustajad on projektile “taha saanud” Jeltsini Fondi toetuse (moraalse, nagu nad väidavad - raha pakutavat, ja mitte vähe, kuid nemad ei võta!), see venest tulev moraalne tugi paistab olema aga sedavõrd kange, et seltskond laiab ja tegutseb nüüd Tallinna vanalinna avalikus ruumis nagu kamp bojaare pärisorja õuel. Kasutatakse jõuvõtteid, eksitatakse avalikkust.
Nüüd kus linnakodanikuna ootaks Savisaarelt taas legendaarset “Tähelepanu! Toompead rünnatakse!”, on linnavalitsus mingil seletamatul põhjusel Toompea anastamise ettevõtmist toetamas, kuigi just keski valijaskonna vene keelt rääkiva kontingendi hulgast on kommentaariumides kõlanud Jeltsini-projektile protestihääli. Kuid keskerakonna valijate kaotus selle avantüüri tõttu pole minu mure ja tänase jutu teema.
Teemaks on, et ühele ajaloos enamasti Eesti-vaenulikule võõrriigi presidendile kavandatav monument kavatsetakse püstitada Toompeale, Riigikogu hoone vahetusse lähedusse, Toompea lossi lõunatiiva lossimüürile. See on müür, mis piki Komandandi teed viib välja Pika Hermanni juurde.
Mis toimub?
Vaatamata Eesti meedias avaldatud mitmetele tähelepanuväärsetele kirjutistele, milles lugupeetud ja usaldusväärsed arvamusliidrid analüüsisid ja avaldasid kahtlust Jeltsini mälestusmärgi püstitamise vajalikkuses, oleme täna ometi olukorras, kus monumendi rajajad ja nende esindaja Meelis Kubits suruvad oponentidest ja reeglitest välja tegemata oma projekti Tallinna vanalinna avalikku ruumi. Seda tehakse jõuvõtete ja vale abil. Avalikkust on teadlikult eksitatud. Avalikkus veel ei teagi, et Kubits ja Co on otsustanud Jeltsini monumendi paigutada äärmiselt tundlikku osasse linnaruumist – Pika Hermanni müürile, Eesti Vabariigi Riigikoguhoone vahetusse naabrusesse.
Kas ikka vasak käsi teab, mida parem teeb? Valitsus võtab Pronksmehe maha, aga juba on platsis grupp seltsimehi ja linnavalitsus, kes nõuavad õigust sealsamas lähikonnas, paar-kolmsada meetrit Riigikogule lähemal, oma pühakuju Pika Hermanni müüri külge kruvida. Ei pea vist ütlemagi, et mitmel põhjusel on see tänane objekt sensitiivsem ja avalikku julgeolekut enam ohustav kui toonane Pronksist Aljosha.
Juba taotletakse projektile Tallinna Linnakujunduskomisjoni heakskiitu, kuid Eesti avalikkusele lubatud avalik konkurss on pidamata. Ära on justkui unustatud asjaolu, et ühiskonnas alanud debatt selle konkreetse mälestusmärgi vajalikkuse või ebavajalikkuse küsimuses pole veel lõppenud, kuid monumenti juba modelleeritakse.
Avalikusega kooskõlastamata asupaigale ning mitut jalga lonkavale kavandile nõutakse dabrood aga Linnakujunduskomisjonilt – ja kõik käib seejuures monumendipüstitajate sõnutsi vastavalt Jeltsini Fondi soovile (!). Tundub nii, et asju püütakse ajada võõraste kätega. Tallinna Linnakujunduskomisjoni liikmena näen jahmatusega, et just Linnakujunduskomisjon on see, keda siin nii-öelda tanki panna või kummitempli rolli üritatakse suruda.
Lubatud avalik konkurss jäi pidamata
Osalisena Linnakujunduskomisjonis ütlen, et olen eelkirjeldatud asjaajamise vastu nii komisjoniliikme kui kodanikuna. Linnakujunduskomisjoni liikmena vastustan kategooriliselt nimetatud bareljeefi püstitamiseks pakutud kavandi menetlemise Linnakujunduskomisjonis, kuna konkreetse bareljeefi teemaga seostub terve probleemide kobar, mis on praegu lahendamata.
Kavand ei vasta komisjonile esitamise tingimustele ja komisjon ei peaks taolise toore materjaliga tegelema. Me ei tohiks tekitada lootustki, et linnakujunduskomisjon on see koht, kuhu iga avantürist võib tulla ja oma pooliku, kahtlase ja avalikkuse huvidega selges vastuolus oleva kavandi ära seadustada.
Kui alustada kõige vähimast probleemide hulgas, mis antud projektiga seotud, siis tuleb küsida, kas esitatud kavand ja selle autorid on avaliku konkursi võitjad nagu see peaks olema vastavalt Linnakujunduskomisjoni poolt sätestatud Tallinna Vanalinna skulptuuride püstitamiseks seatud tingimustele.
Ei ole, sest konkurssi polegi ju toimunud! Seega ei vasta kavand komisjonile esitamise tingimustele.
Ka on komisjoni ja Eesti avalikkust eksitatud Jeltsini mälestuse jäädvustamiseks loodud MTÜ ja selle juhi Kubitsa poolt ajakirjanduses paljukajastatud lubadusega, et mälestusmärgi paigaldamiseks korraldatakse avalik skulptuurikonkurss.
Mälestusmärk peaks olema originaallooming
Teiseks: kavandi autor on kasutanud teise kunstniku originaalset teost. Kuni komisjonile ei ole esitatud mitte ühtegi aktsepteeritavat intellektuaalse õiguse alast dokumenti originaalautori poolt tema algupärase teose kallal sellise teisese tegevuse lubamiseks, on noorkujur Rene Reinumäe poolt loodud kavand ja selle esitlemine avalikkusele AÕS järgi teise autori õigusi rikkuv ja ebaseaduslik. Komisjon ei peaks sedasorti kahtlase materjaliga oma töös üldse tegelema.
Kui aga Eesti avalikkus peaks leidma konsensuse mälestusmärgi loomise vajalikkuse osas, siis meie linnaruumi esteetilise rikastamise huvides peaks tegemist olema kindlasti algupärase originaalse kunstiteose tellimisega – ning juhul, kui näiteks tõesti soovitakse näha Ernst Neizvestnõi (tuntud vene skulptor, nüüd USA-s elunev) teost, siis tellitagu see teos originaali autorilt (kasvõi autorikoopiana), mitte aga plagiaadina teiselt või kolmandalt isikult. Praegune lahendus (plagiaat) ei ole kunstiväärtuslik ega rikasta kuidagi Tallinna avalikku linnaruumi.
Kolmandaks: pakutud asukoht linnaruumis (Pika Hermannini ulatuva müüri see osa mis on Komandandi tee ääres) on täiesti sobimatu nii esteetilises mõttes (bareljeef kui ebavajalik ja sobimatu lisand rikub ära kogu olemasoleva arhitektuurse ansambli) kui ka tähenduslikus mõttes (poliitiliselt täiesti vastuvõetamatu koht). Lisanduvad tõsised julgeolekuriskid (meenutame näiteks “Aljoshaga” seonduvat).
Neljandaks (viimase, kuid kõige tähtsamana): avalikkuses toimunud debatt konkreetse skulptuuri vajalikkuse üle on alles pooleli. Hulk lugupeetud Eesti arvamusliidreid on kahelnud nimetatud skulptuuri vajalikkuses. Ajakirjanduses on avaldatud põhjalikke analüüse, kus on toodud ära hulgaliselt argumenteeritud vastuväiteid sellele mälestusmärgile. Jeltsini mälestusmärgi vastu on meedias oma sõna öelnud ka Eesti Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves.
Tähelepanekud, küsimused ja vastused
Tuleb välja, et tänavail kuju jaoks sularahaannetusi koguda võib olla mõnele erutav. Meelis Kubitsa kui Jeltsini põlistajate ühingu juhi intervjuudest on seda lugeda. Miks me ei peaks teda uskuma? Ka võib mõnele olla erutav mõte sellest, et selja taga seisab mentori ja juhisteandjana Jeltsini Fond, arved vene oligarhidelt pärinevast rahast pungil. Vähemalt on seni selle fondi nimega lajatades asjaomaste poolt mingit vist ainult neile arusaadavat loogikat järgides püütud anda vastus igale küsimusele, mida näiteks mina kujunduskomisjoni liikmena küsinud olen. Üsna lootusetu dialoog, paraku.
Jeltsini Fondi kõrval on raha see kõva argument, mis on Kubitsa ja co käsitluses rõhuga ja pidevalt välja käidud nii vägeva trumbina, et raha olemasolu või kindel teadmine-teavitamine selle laekumisest Jeltsini põlistajate taskusse justkui välistaks iseenesest igasuguse vajaduse debatiks oponeerivate arvamusliidrite või loomeisikutest erialainimestega. Paratamatult tekib küsimus, mis on siin eesmärk ja mis vahend. Kas raha kogutakse skulptuuri jaoks (aga miks siis teha projekti nii lohakalt ja ülejala nagu seda praegu tehtud on? Miks ei uuritud enne erialaseid nõudeid, tingimusi, miks alustada odava, ebaväärika ja ebaõnnestumisele määratud plagiaatkavandiga?) või ongi eesmärgiks raha, ning kogu jutt skulptuurist on katus, mille varjus rahakogumiskampaania tegijail on justkui kuivem ja puhtam tunne.
Midagi konstruktiivset 39-le aktivistile, linnakodaniku ja valija poolse soovitusena
Tuletaks omalt poolt Jeltsini mälestuse jäädvustajatele meelde, et annetuste vastvõtt, ka välismaalt, on meie riigis juba mõni aeg seadusega lubatud.
Linnaruumi esteetiline rikkumine või kodanikule lausa ohtlikuks muutmine ei ole lubatav. Jeltsini mälestusmärgi praegune kavand ja idee paigutada see Riigikoguhoone kõrvale sisaldab aga mõlemat eelnimetatud halba ja lubamatut lahendust. Tõotab ka otsest ohtu inimestele: Jekaterinburgis olev analoogne monument on juba vandalismi objektiks langenud. Oleks lausa hädavajalik arvestada asjaoluga, et see mälestis on nagu punane rätik mitmetele eri rahvustest ja poliitiliselt erinevalt meelestatud rühmadele. Debati käigus on kommentaariumis (kuuldavasti ka venekeelses) kõlanud anonüümseid ähvardusi terroriaktideks, asukohavalikul oleks mõistlik ja vajalik kõige sellega arvestada. Miks tekitada nii käidavasse kohta uus pingeallikas ja turvarisk? Esteetilises ja autoriõiguslikus plaanis on praegune kavand juba praegu tõeline prohmakas. Poliitilisest tähendusest, ajaloo ümberkirjutamise katsest ja eestlase mäluga mängimisest rääkimata.
Lugupeetud 39 idee algatajat. Te võite oma raha koguda, see pole keelatud, valimised tulevad, jõud formeeruvad, kõigil on raha vaja, arusaadav. Koguge oma kapital, kuid palun, ärge jahuge mingitest skulptuuridest. Pole vaja välja mõelda peiduskeeme ja udutada monumentide rajamisest, kui te ei oma sellest valdkonnast teadmisi ja arusaamist ning ei suvatse end elementaarseimaga kurssi viia.
Jätke meie avalik linnaruum Tallinna vanalinnas Toompeal rahule, see on meie kõigi oma, ärge rikkuge ja risustage vanalinna üht täiesti kordumatult tähenduslikku ja väärikat osa, mis on Esimese Eesti Vabariigi ajal arhitekt Alar Kotli poolt projekteerituna täiuslik.
