Tiina Kruus: Vanuripõlve vorst ja või

Mõni aasta tagasi käisid pangad fondide ja kindlustustega peale nagu Toots taskukellaga — osta ära, osta ära! Tellerid joonistasid skeeme, selgitades, kuidas pensionifond mühinal kosub, Veerpalule kasvasid vuntsid, Graps lõi trummi. Ja rõõsad vanapaarid promeneerisid väikelinna tänavail pinsiraha eest tänavaorkestri muusikat tellides.

Kui kõik kulgeb edasi nii, nagu praegu, kasvavad pensionieas meeleheitevuntsid hoopis mulle ja trummi saan ma tänavanurgal almusepalumise kõrvale ise lüüa.

Just sellele mõtlesin, kui olin jälle kord vaadanud oma sambaseisu panga netiküljel. Senise rabamise tulemusena on sinna kogunenud summa, millest 2030.aasta paiku piisab, ma pakun, heal juhul aastaks-paariks.

Ma tean, et tegemist ei ole ainult Eesti murega ning majandusprobleemid on globaalsed. Aga tõtt öelda see mind suurt ei lohuta. Võib-olla uue vabariigi aegsed inimesed suudavad seda kergemalt võtta. Mina igatahes mitte, sest kuulun oma kõrge ea tõttu nende sekka, kes on üle elanud Nõukogude Liidu lagunemisega kaasas käinud hüperinflatsiooni. Selgelt on meeles, kuidas paljude sugulaste-tuttavate vaevaga kogutud säästud kõrbesid nagu või tulisel pannil.

Teadmine, et majandus on tsükliline ning varem või hiljem saabub tõus, on väike lohutus. Mis siis, kui minu pensionileminek saabub järjekordse kriisi ajal? Kes annetab mulle ellujäämiseks vajaliku palukese ja parem, kui vorstitükigi sinna peale?

Minu kui tulevase penskari võimalused on praeguse seisuga järgmised: esiteks — käia ka pärast 65-67. eluaastat tööl edasi. Just töötavate vanurite reipale armeele loodavad praegused prognoosid — teadlaste arvutuste kohaselt jääb pensionilemineku ea pideva tõstmise puhul samaks maksumaksjate ja pensionäride suhtarv, mis muidu ebapiisava iibe tõttu pidevalt ebasoodsamaks muutub ehk ülalpeetavate arv ühe maksumaksja kohta üha suureneb.

Ellujäämisvariant nr 2. Kasvatada oma lapsi heas usus, et nad ei unusta kõiki arvutimänge, firmariideid ja jäätisemägesid, millega armastavad vanemad nende lapsepõlve helgeks muutsid. Et järeltulijad tänutundes omakorda kunagi vanadusnõtru vanemaid finantssüstidega turgutavad.

Kolmas võimalus on teha investeering, mille väärtust maailma finantstrombid laastaksid vähem kui pangatoodet. Moodsa majanduse tõdesid vähem jagava või neisse umbusklikult suhtuja pensionifond nr 1 on kinnisvara.

Muidugi, kinnisvarahinnad kõiguvad samuti. Ja nii mõnelgi võib tekkida probleeme buumi ajal ostetud ehk ülehinnatud või valesse kohta soetatud kinnisvaraga. Samas, kinnisvara ei ole kukkunud nii karmilt kui aktsiad. Langusprotsent on praegu küll suur, aga see tuleneb endistest tipphindadest.

Kuigi 25 aastat laenu tagasi maksta tundub masendav, siis teisalt — veerandsajandi aasta pärast on korter või maja alles ja täiesti teie. Siis on sellega äraelamise variante piisavalt: müüa maha ja kolida väiksemale pinnale või annetada pind mõnele peenele vanadekodule, saades vastutasuks võimaluse seal surmani ümmardamist nautida.

„Osta maad, sest seda jumal juurde ei tee,“ soovitati ühes Ameerika kirjandusklassikasse kuuluvas raamatus. Ehk siis — mu kodu on mu kindlus, pensionifond ja lootus vanurina mitte nälga surra. Või on muid variante?