Tiina Kruus: Ligimesed ja ligiloomad
See on üks juhtum pikas inimeste ja loomade vaheliste suhete reas, kus paljud asjad paistavad nüüdseks pea peal olevat. Ja mitte ainult isegi kaugel Läänes, kus võib kahtlustada, et inimestel on lihtsalt igav ja nad mõtlevad endale huvitavat tegevust välja. Või ühiskondades, kus inimeste eest hoolitsemisega on kõik korras ning tähelepanu jagub ka väiksematele.
Loomad astuvad vaikselt ja kindlalt inimeste maailmas inimeste asemele ka Eestis. Mu sõbranna plaanis oma karjääri augu, et olla toeks koera emakssaamisele (pange tähele, ma kirjutan emakssaamisele, mitte poegimisele). Teine tuttav sättis ühel kenal päeval MSN-i märksõnaks Vanaisa! Mis vanaisa? Asja täpsustamisel selgus, et tema peni oli pojad toonud, seega siis oli koeraomanikust „vanaisa“ saanud.
Isegi loomade füsioloogia sõnavara on kolinud inimeste poolele. Koerad pole tänapäeval tiined, vaid rasedad ning ei poegi, vaid sünnitavad, räägivad omanikud. Ning lemmikuil on peremeeste perekonnanimed, nii et asjasse pühendamatu ei aimagi nime lugedes, et Triinu Kasemets pole tüdruk, vaid hoopis taksipreili.
Nii polegi imestada, et mõne aastaga on ka Eesti meedia kangelasteks saanud koerad, kassid ja muud loomad. Vaevalt möödub mõni nädal, kui me ei kuule mõne tänavalt leitud loomakese elumuredest. Kutsikate metsa alla jätmine tekitab tuliseid arutelusid mitmeks päevaks ja tänavalt leitud kolme käpaga kassike tõuseb päeva tegijaks.
Karvaste meediastaaridega võrreldes on inimloomad puht vaeslapse osas.
Hirmsas tulesurmas otsa leidnud kodanikust kuuleme heal juhul kaks lauset lühiuudiste veerus, eesnimi ja sünniaasta. Oli inimene, enam pole. Kedagi ei huvita.
Samamoodi kipub olema kuritegude või liiklusõnnetuste ohvritega, veesurmade või fataalsete tööõnnetustega. Mõnel üksikul juhul keeb meediakajastus üle, kuid enamasti jäävad ka need suurema tähelepanuta.
Inimliku viletsuse ja vaesuse kajastamine on jäänud mõne Võsa-Petsi saate pärusmaaks. Kodutud pälvivad tähelepanu kaks korda aastas – kui kristlased neile jõulusauna korraldavad ning külmade tulekul, kui meedia raporteerib vabadest varjupaigakohtadest.
Kui kassil piisab ühe käpa kaotamisest, et uudistekünnist ületada, siis inimlike õnnetuste puhul eeldatakse huvi tekitamiseks täielikku katastroofi: hulka laipu või suure pere traagilist paljaks põlemist.
Sellistel puhkudel tundub mulle, et oleme oma ühiskondlikus arengus otsekui ühe astme vahele jätnud. Või üle hüpanud põhimõttest: hoolitse oma ligimese eest.
Rohkem kui kunagi varem vajame me praegu inimeste kaitse seltse, varjupaiku ja toetusfonde. Ma saan aru, et kõpskontsadega kontoripreilide jaoks, kes kodutuid loomi aidates oma emakompleksi välja elavad, on eluheidikute ja vanemateta lastega tegelemine liiga suur väljakutse. Aga seda on vaja.
