Tiina Kruus: Ei taha ja ei sünnita

 (550)
Tiina Kruus
Päevaleht/Pressifoto

Lapsi sünnitatakse seepärast, et midagi targemat pole teha. Depressiivsetes Eesti väikelinnades kindlasti. Lapsi sünnitatakse kiusuks, kogemata, üksindushirmu peletuseks, räbalate peresuhete kokkutraageldamiseks, aga õnneks peamiselt siiski soovist olla lapsevanem.

Naine otsustab lapsesaamise, meeldigu see meestele või mitte. Tema määrab, kas tekkinud inimalgel on lootust ilmavalgust näha ja kellel meestest võimalik isaks saada. Tema ütleb, mitu last kannatab välja tema üsk ja usk, eluviis, perekonnaseis, pürgimused ja rahakott. Naine teeb valiku ja meestel pole siin suurt midagi kobiseda.

Sellest vaatenurgast lähtudes kõlab lõbusalt Delfis läinud nädalal kerkinud 3+ sigimisnõude paigutamine riikliku tellimuse rubriiki ja hala põhiseadust kui riigi kestvust toetavat dokumenti eirava „ahtra“ seelikukandja üle. Näidake mulle naist, kes tunnistab, et sünnitab riigile — ja ma riputan talle oma käega kaela sildi: „Loll!“

Lapsed sünnitatakse endale. Mind jätab täiesti külmaks küsimus, kus on just minu kolmas, neljas jne laps eestluse kestmise hüvanguks. Ma ei kaaluks seda isegi juhul, kui teeksin lapse sünnitamise puhul riigiga õiglase ehk vastastikku kasuliku diili. Millest praegu on ilmselgelt vara unistada.

Riigi ainus arvestatav osamakse kodanike tootmisesse on emapalk, kõik muu jääb kribuks-krabuks, mis katab murdosa lapse kasvatamise tegelikust kulust ja vaevast ehk siis riiklikuks otstarbeks saadava inimühiku hinnast.

Mida mõtlemisvõimeline eesti naine võimaliku emaduse puhul kaalub? Kõige lihtsamalt öeldes — oma suutlikkust.

Mõtlemisvõimelised jätan siinkohal kõrvale, sest voorpoegijaid, kes ei tea midagi rasestumise ärahoidmisest ja kel puudub vähimgi vastutustunne, ei saa paljunemast kuidagi eemale hoida. Neid ärgitab tegudele eluhoiak „tuleb, siis tuleb“, ja mis seal salata, seesama juba jutuks olnud emapalk ja lapseraha, mis võimaldab titeprodutsendile nappi, kuid siiski 18 aastat kestvat toetust.

Suutlikkus tähendab seda, et mõtlemisvõimeline naine kaalub alates esimese lapse plaanist, eriti veel aga igast järgmisest mõeldes tõsiselt, kui mitmele järeltulijale suudab ta kindlustada enamvähem normaalse elu, sealjuures ise isiksusena edasi toimides.

Ta paneb vaekausile oma eelneva sünnitamiskogemuse, hakkamasaamise esimese lapsega, suhted mehega ja viimasega koos elamise perspektiivi, mõtleb oma tervisele, karjäärile ja üleüldse elu võimalikkusele Eesti Vabariigis. Mida rohkem plusspunkte sellesse tabelisse koguneb, seda kindlam on rohelise tule süttimine iga järgmise lapse jaoks. Olgu neid või kümme.

Eesti Vabariigi iive võib seni oluliselt paraneda pigem vanurite elupäevade pikenemise, mitte uudiskodanike laekumise arvel. Seni, kuni lokkab meeste massiivne alkosõltuvus, kuni mehi sureb kui kärbseid liiklus- ja muudes õnnetustes, kuni lahutatakse pooled abielud, kuni kooselu on ühiskondlikult sama aktsepteeritud kui ametlik abielu (mis paraku suure osa naiste jaoks on kindlustunde, sh ka lapsesaamise kindlustunde nurgakivi), kuni naised kangutavad ekskaasadelt kohtu kaudu lastele söögiveeringuid ning last but not least — kui juba nurgavoodist tuleb võtta telefonikõnesid, broneerimaks vastsündinule kolme aasta pärast kohta lasteaias.

Tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis sellest, et (meeste) soig teemal, miks eesti naine sünnitada ei viitsi, on järjekordne hääletult haukumine ehk oma kaduva võimu taganutmine.

Kui ei taha, siis ei sünnita. Punkt.