Tiia Penjam: Vaimne tervis – see on imelihtne!

 (15)
Oma aja ära elanud maastur teenib edasi vaimuka pargimööblina
Oma aja ära elanud maastur teenib edasi vaimuka pargimööblina---

Et suurele osale Eesti lastest kool ja õppimine vastu hakkavad, on teada juba ammu, nagu selle tõsiasja paljud põhjusedki. Niisiis polnud tänavuse inimarengu aruande lõik koolirõõmutusest mingi uudis, vaid pigem tõdemus, et miski pole muutunud. Ehkki „parendamine” käib päevast päeva täie hoo ja auruga. Väärtuste nimekirju ja „sisseviimise rakendustegevusi” on kirja pandud ja otsustena vastu võetud ridamisi. Ainus, mis puudub, on tulemused.

Lootus likvideerida suremus…
Eelmisel nädalal saime teada, et koolist vaevatute abistamiseks on nüüd uus plaan ka sotsiaalministeeriumil. Nimelt laste ja noorte vaimse tervise arendamise tegevuskava. Vaimset tervist hakkab hindama medõde. Läbib koolituse ning toimetab asja ära juhendi ja lühikese (sic!) küsimustiku abil. „...kooliõde jälgib kõikide laste (füüsilist) tervist pidevalt, lihtsalt tulevikus hoiab ta silma peal ka vaimsel tervisel,” kommenteerib spetsialist. Lihtsalt?! 

Tõepoolest, kuidas küll keegi varem mõtte peale pole tulnud, et „sel viisil saab laste vaimse tervise häireid ennetada kõige paremini”? Veel enam: „Pikemas perspektiivis loodame vähendada laste ja noorte psüühika haigestumist ja selle tagajärjel suremust. Ka laste enda hinnang oma tervisele peaks paranema.” 

Mitu vaimsete häiretega last aastas suudab õpilastele enamasti ju üsna kauge-võõras kooli medõde lühiankeedi abil välja peilida ja arsti juurde saata – parimal juhul? Aga mis too süsteem kõigi oma juhendite väljatöötamise, koolitamise ja totaalse anketeerimisega rahas ning töötundides maksma läheb? Ja millal siis umbes on oodata selle sagimise tagajärjel toimuvat vaimsete häirete vähenemist ning suremusnäitajate paranemist? O sancta simplicitas! 

Kas selliseid – vabandust! – täismastaapseid mõttetusi surub keegi meile peale või nuputame me neid ise välja? „Uuenduslikke meetmeid” tuleb nagu Vändrast saelaudu...

Sõnamüra mõnitab tõsiseid muresid
„Keskne probleem on kindlasti see, et koolihariduse eesmärgiks peetakse meil eelkõige teadmiste edastamist, mitte tervikliku isiksuse kasvatamist või tingimuste loomist õnnelikuks eluks.” See on üks lause samalaadse sisu ja sügavusega väidete jadast, mida äsja lugesin ja millest kokku pidanuks justkui moodustuma (vähemasti pealkirja järgi otsustades) tõsine seisukohavõtt haridusteemal. „Eesti kool seisab proovikivi ees muutuda teadmiste vabrikust keskkonnaks, mis toetab noorte kasvamist loovateks, harmoonilisteks isiksusteks, kes suudavad ennast täisväärtuslikult teostada eri rollides: perekonnas, tööl ja avalikus elus.” 

Vahva! Nüüd me siis teame. Suunisedki antakse kätte: „Esiteks on vaja teadvustada, et väärtuskasvatus pole sugugi vähem oluline kui teadmiste edastamine – väärtused ja väärtuskasvatus ongi kogu hariduse alustalad. Teiseks on vaja omandada teadmised ja oskused väärtuskasvatuse edukaks läbiviimiseks.” Milles küsimus, eks? Teadvustame-omandame kähku ära – ja tehtud!

Selliste tekstide lugemisest johtuv sarkasm tuleb ehk otsapidi arvata toimetajatöö kutsehädaks. Mõistagi on ka skeemid, loosungid ning isegi utoopiad ühiskonna visioonides-korraldustes vältimatud ja vajalikudki, sest tervikut me niikuinii ei haara. Kui tahes süvitsi minev ühiskonnaanalüüs ei ole ammendav ning milline iganes riigilaeva kursi muutmise plaan ei suuda arvesse võtta kõiki võimalikke aspekte ja keerukaid seoseid. Ent seda enam tahaks, et kuskile oleks siiski tõmmatud süüdimatute lihtsustuste lubatavuse piir. 

Sõnamüra tekitamise vabadus on küll inimõigus, aga mingi õigus tõsiselt võetavusele peaks olema ka perel, kes kogu püüdmisele vaatamata ei suuda kuidagi jagu saada lapse koolimurest. Mis pahatihti kasvab töö- ja elumureks – ning seda tõenäolisemalt, mida rohkem me tõsises stressis poisi või tüdruku tegeliku abistamise ja talle võimaluste leidmise-loomise asemel raiskame ressursse „väärtuste läbivale integreerimisele kõikide ainete õppekavadesse”. 

Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest.