Just nendes, keda võimuladvik 1970ndate alguses tituleeris “kahtlasteks pikajuukselisteks” ja “väärastunud lääne moe” kandjateks, tunnen ära mõttekaaslased ajast enne mind. Samuti läbib mind teatud uhkustunne, et just Eestis tekkis Nõukogude Liidu esimene psühhedeelse rocki bänd Keldriline Heli ning mõned aastad hiljem Sven Grünbergi eestvedamisel esimene progerocki bänd Mess.
Teise maailmasõja järel tekkis selliseid kujuteldavaid kogukondi, alternatiivseid vaateid ja uusi religioosseid liikumisi, mis ei ole seotud konkreetse füüsilise kohaga. Olles inspireeritud idamaistest usunditest ning ihaldades sümbolkaupa eakaaslaste juurest “vabas maailmas”, olid hipid Nõukogude Eestis juba siis globaalse maailmatunnetusega noored.
Nad kasvasid üles, kuulates Jimi Hendrixit, Janis Joplinit, Deep Purple’t, Mahavishnu Orchestra’t ning tundsid endaski pulbitsemas maailma noorte protestimeelsust. Hipid seisid valitseva süsteemi ja väikekodanlike väärtuste vastu, mis Läänes oli kantud tarbijamentaliteedist ja kristlikust konservatiivsusest, siinpool raudset eesriiet pigem punalippude paraadidest.
Võimuorganid otsisid aga meetmeid, kuidas “väärastunud” Lääne moest nakatunud noori korrale kutsuda. Hipitsejad sildistati isekateks, laiskadeks ja ebamoraalseteks tegelasteks. Kuigi lillelaste protest oli enamasti passiivne ja väljendus sümboolsel tasandil, nägid nõukogude võimukandjad neis reaalset poliitilist ohtu, mis heidab kaikaid kodaratesse kollektiivsel teekonnal kommunismi suunas.
Tagantjärgi võib koguni arvata, et ka kuulujutt üleliidulisest hipide kokkutulekust oli tegelikult KGB enda lekitatud – ikka selleks, et “sotsiaalsed parasiidid” korraga kinni nabida. Õnneks said noored haisu enne ninna ning mõnekümne kohale sõitnud väliskülalisega kohtuti kinnistes ruumides, kus aeti hommikuni mõnusat juttu.
Käärid, nuhid ja kuritegevus
Ent viha võõra ja teistsuguse vastu kandus võimuladvikult ka lihtsale töörahvale. Kui kamp pikajuukselisi Tartu õllesaali sisenes, hüüti neile kibedaks tervituseks “käärid, käärid, käärid!”. Oli neidki, kes tormasid tänaval kääridega kallale. Mõni murelik lapsevanem saatis oma võsukese hullumajja, nii igaks juhuks. Liiga head muusikat tegevad bändipoisid veeti punastele vaipadele, mõned karvased koolipoisid märkasid enda sabas nuhki.