Tere, kuidas elad, mind koondati!

 (3)
Tere, kuidas elad, mind koondati!
AFP/Scanpix

Madis Jürgen proovis omal nahal järele, mis tunne on olla töötu. Selgus, et kui sul on käed otsas ja kui sa väga nipsakas ei ole, siis leiad ameteid küll.

"Issand, kas sa tõtt räägid või?" ahastab tuttav, kui ma küsin, kas tal oleks ideed, kuhu ma võiksin tööle minna.

Selgitan, et esialgu mitte. Et ma lihtsalt proovin, missuguse töö ma leiaksin.

"Ptüi, sinder, ehmatasid mu esimese hooga päris kangeks!"

Ühed ütlevad, et nemad jookseksid minu asemel kohe Postimehe ukse taha.

Teised soovitavad, et vaadaku ma ehk mingis muus vallas ka veidi ringi. Et kirjatöö tuleb mu juurde ise niikuinii.

Tööturuametis Endla tänav 6 on pikk järjekord. Aknad on udused, õhk paksuvõitu. Jutt enamasti venekeelne. Mõni tõlgib teisele.

"Što eto takoje?" loeb karvase mütsiga proua seina pealt.

"Triikija!"

"Trii-ki-ja!" kordab karvane müts.

Kõige rohkem vajatakse õmblejaid. Autopesijaid. Kui ma lähen autopesijaks või triikijaks, peaksin ma võtma neid kohti neli tükki, et ma saaksin oma pangaasjad ühele poole.

"A eto što takoje - tjoo-ko-ge-muuz?!"

(Karvase mütsiga daam loeb seina pealt, et on vajalik töökogemus.)

Kõige suuremat raha saab keevitaja, 15 000 - 18 000.

Triikijad saavad 5000 - 6000 kanti. Võtan ruttu kõne.

"Halloo, kas teie vajate triikijaid?"

"Jaa!" Kujutlen vastajana keskeas brigadiri moodi naisterahvast, kes küsib vastu: "Kas teil töökogemus on?"

"Ei ole!"

"Siis me ei võta!" Mu vestluspartnerit iseloomustab sirgjooneline suhtlusviis.

Loe Madise seiklustest tööotsingul edasi Eesti Ekspressist