Kevadisest „krokodillide” komisjonist saadik on järgmise aasta rahaarutelud tunnistatud totaalselt kinniseks. Asjassepuutuvad dokumendid varustatakse juurdepääsupiiranguga ning valitsuse nõupidamiste kohta avaldatud ametlik teave kuulub oma infokülluselt samasse klassi sõnumitega, mida avaldas ENSV juhtkonna koosviibimistest Rahva Hääl.

Ühena vähestest eranditest avalikustas rahandusministeerium lõpuks 11. juulil ministeeriumidele 2009. aastaks kehtestatud piirsummad.

Mis on infosulu sisuline põhjendus? Rahandusminister Ivari Padari (SDE) avaldus pärast 3. juuli valitsuskabineti koosolekut: „Esialgsetest otsustest rääkimine tekitaks vaid segadust.” Sama mõtet pakkus Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Jürgen Ligi (Reformierakond) EE usutluses: „Mitte varjamiseks, vaid eksitamise vältimiseks.”

Tõlgin kokkuvõtlikult: “Eesti elanikud, te pole piisavalt usaldusväärsed, et tohiksite saada pidevalt teateid millestki nii tundlikust, kui te endi elu järgmisel aastal oluliselt mõjutav riigieelarve. Valijad, te olete liiga rumalad ja naiivsed! Kui teile näidata, mis tegelikult toimub, siis kaotate pea ega saa enam millestki aru.”

See poliitika on ehk lühiajaliselt mugav kitsale ringile, kes keset palavat suve peab kusagilt 10 miljardit krooni kärpeid välja munema. Eesti ühiskonna seisukohalt laiemalt on tegu taandarenguga. See tähendab, et valitsuse otsustusprotsesside läbipaistvus asub otseses sõltuvuses, kui edukalt või nigelalt parajasti läheb. Kuna avalikkuse, huvigruppide ja miks mitte ka opositsiooni kaasamine debattidesse on momendil tülikas, siis keerame lihtsalt kruvid kinni ja unustame nii kodaniku- kui infoühiskonna olemasolu.