Välised vahendid on arenenud ülikiirelt võrreldes inimese vaimse arenguga. Inimese arengu võib jagada kolmeks, võttes aluseks budistliku arusaama inimese kolmest osast: keha, kõne ja meel. Keha arengule on kulunud miljoneid aastaid, kõne on suhteliselt noor nähtus, kuid meel tundub olevat kõige vähem arenenud, olles ikka sõjakas, vägivaldne, himur ja rumal.

Miljoneid aastaid vajas inimene kõige rohkem tugevat keha, mis peaks vastu võitlusele, külmale, kuumale ja näljale. Seejärel hakkas kaalu omama kõne, mille abil inimene suutis organiseeruda sotsiaalselt, majanduslikult ja sõjaliselt, saavutades sellega suure ülekaalu teistest hominiididest, kelle kõne ja suhtlemisoskus oli vähem arenenud. Kehalise sõja asemel on viimase 10 000 a jooksul tekkinud diplomaatia, propaganda, poliitilised kokkulepped. Vastuolusid püütakse lahendada kõne ja suhtluse abil.

Mees ja naine

Ka mehe ja naise suhtlus areneb selle kolmese põhimõtte alusel: kehalise seksuaalse käitumise kõrval on hakanud tähtsustama ka sõnaline suhtlus ja vähesed suudavad küündida juba meele ehk hinge mõistmise tasandile, mida võib iseloomustada sõnadega “armastus” või ka “telepaatia”.

Kui kohtuvad noor mees ja naine, siis valdab kehakeel, seksitakse ja kakeldakse nõrkemiseni. Kui jõud otsas, siis hakatakse asju arutama, seletama ja tülitsema — püütakse leida ühist keelt, et korraldada elu, väljendada oma tundeid ja vajadusi. Keskealised meelsamini räägivad ja otsivad ühist keelt, voodi pole enam ainutähtis, mõnikord võib see isegi ära jääda. Aga vana abielupaar, kes on terve elu jooksul suutnud kõik kolm tasandit läbi teha — vaikib. Sest sõnu polegi enam vaja. Ühtsus on saavutatud.

Kuid selle ühtsuseni jõuavad vähesed. Keskmise edu korral jääb abielupaar sõnalisele tasandile — tülitsevad või räägivad maast ja ilmast. Arengu ebaõnnestumise korral jääb abielupaar kehalisele tasandile — kui seksida enam ei jaksa, siis klohmitakse teineteist rusikate ja majapidamisesemetega.

Maailma rahu

Millal jõuab inimkond sinnani, et lõppeksid sõjad, vägivald, kurjus? Millal saavutab inimene meelerahu? Millal saavutatakse rahuküllane perekond? Sõdu on püütud lõpetada diplomaatia, rahukõneluste, poliitika ja majanduse abil. Tänapäeval muust ei räägitagi kui rahast ja sõjast.

Pere tasandil korraldatakse asju kihluse, pulma, abielulepingu, alimentide abil. Madalamal kehatasandil ka peksu ja karjumise abil, positiivsel juhul seksi abil.

Ühiskonna tasandil kehtis vanal ajal orjapidamine — kehaline tasand — vahendiks orjus ja vabadus. Tänapäeval on parimaks valitsemiskorralduseks demokraatia — kõne arengu tasand — meedia, suhtlus, infovahetus. Vanasti kehavabadus, nüüd sõnavabadus, tulevikus …

Aga ükski nimetatud püüdlustest ja vahenditest ei vii maailma- ega pererahuni. Ei aita teaduslik-tehniline areng, meditsiin, tugev majandus ega hea poliitika, ei abielutunnistus ega alimendid, kihlus ega pulmad. Ei aita ka arvutid ega internet, infohulk ei too rahu.

Telepaatia — meelevabadus

Telepaatia toob rahu! Ja vastupidi — rahu toob telepaatia. Kui inimene või inimkond saab telepaadiks ehk mõtetelugejaks, selgeltnägijaks, targaks, siis tuleb maailma rahu, inimkonnas lõppevad sõjad ja vägivald. Kõik saab avalikuks, avatuks, kõik on selgelt näha, nii kurjad kui head mõtted. Rumalad ei pääse enam võimule, sest nende rumalus paistab kaugele. Kuritegevus kaob.

Sõjad kaovad, sest inimeste vaheline mõistmine ja suhtlus muutub vahetuks ja täiuslikuks. Nägija ei saa olla kuri, sest ebaeetilisuse korral tema nägemisvõime kaob. Praegune meedia-, info- ehk sõnatasandi ajastu on teinud pool tööd, kuid kiireim areng toimub kolmandal tasandil — telepaatia ehk meeletasandi ajastul.

Kehatasandi inimene jookseb, töötab, võitleb, seksib. Kõnetasandi inimene lisaks eelnevale kõneleb, suhtleb, loeb, kirjutab, laulab ja mõtleb. Meeletasandi inimene lisaks kõigele eelnevale mõtlustab ja näeb: aega (minevikku, olevikku ja tulevikku) ja ruumi (nähtuste tühjust), tunneb teiste olendite tundeid, mõtteid, hinge, energiate liikumist.

Nägija näeb inimese kolme tasandit: keha, kõne ja meelt. Ainelises maailmas: ainet, energiat, tühjust … Meele tühjus ehk rahu …

Kuuled lindude laulu,
mõistad lindude keelt.
Tuul sosistab sulle sõnumeid kõrva,
metsakohinas on puude jutt.
Kõik elab, kõik räägib — sõnatult.
Kõikjal ainult vastused, küsimusi pole.