Teine ešelon või viies kolonn???

„Poliitiku talent väljendub oskuses leida võimalusi ka võimatuses. Poliitik pole oma karakteri poolest mitte teadlane ega ka moralist, vaid mängur. Mängur elab võimalustes ja valikutes,“ on väga ilusti poliitikast kirjutanud üks mu viimase aja suuri lemmikuid Haljand Udam.

Valimata jätta ei saa, see ei tule kõne allagi, sest nagunii valivad teised siis minu eest. Teiste tehtud valikud määravad ka minu käekäigu — igaüks peab minema valima, vedama jaoskonda ka kogu oma tutvusringkonna ja valima… Keskerakonna 6000 Edgarit on võigas vaatepilt ja ääretult ühiskonnaohtlik oma diktaatorlikes ambitsioonides. Reformierakonna reeturlikkuse ja müüdavuse toetamine ei tule kõne allagi, Res Publica sisene demokraatia mõnitamine ei vääri midagi muud peale hukkamõistu, Mõõdukate teovõimetus samuti mitte, Rahvaliidu arhailine mõtteviis on sama ohtlik ühiskonnale kui Savisaare diktatuur. Kas tõesti jääb üle ainult Tiit Toomsalu? Või ikkagi Toomas Hendrik Ilves?

Aga kui üritaks kuldlõiget ühiskonna jaoks. Maksimaalset tulemust minimaalsete võimaluste juures — hetkel tähendaks see võimalikult palju erakondi Riigikokku ja massiliselt uusi tegijaid. Sotsioloogilise uuringu põhjal tahab eestlane poliitikut, kes oleks AUS, TARK ja HEA. Kui otsime AUSAT poliitikut, siis üldjuhul partei nimekirja etteotsa paigutatud (kelle poolt ?) poliitikud on alati seotud positsiooni taganud kokkulepetega, mis nende jaoks on tähtsamad ja siduvamad kui VALIJA HUVID. Truudus valijale hakkab tähendama erakonna juhtoinaste reetmist ja truudus erakonnale lausa mõlema silma kinnipigistamist ning valija olemasolu unustamist.

Loogiliselt mõeldes võiksid siis valija huvisid paremini esindada teise ešeloni kuulujad, kes kohad erakonna nimekirja keskel on saanud rohkem tänu oma tublile poliitilisele tegevusele kui kokkuleplusele juhtkonnaga. Reklaamitav ladvik, kes jääks Riigikogust välja ja peaks leidma poliitikategemiseks võimalusi väljaspool parlamenti, oleks suurepärane kadedusest sinine kontrollimehhanism uute tegijate üle ja laieneks ka aktiivses poliitikas osalejate hulk. Ma leian, et Eestis on vaja vähemalt 3 korda suurendada poliitikas osalevate inimeste arvu, et demokraatia, pluralism, kodanikuühiskond oleksid reaalsus, mitte ainult sõnad. Mida rohkem inimesi poliitikas osaleb, seda raskem on salajasi leppeid sõlmida.

Vaatenurka vahetades võib ka öelda, et tegelikult demonstreerib valimistel hoopis rahvas oma elutarkust, moraali, vaimset taset, füüsilist vormi ja sotsiaalset närvi, näitab oma tõelist nägu ja sügavaimat olemust. Tädi Maalide catwalk. Valitavate nimed on ainult varjud koopaseinal. Kas valijal on tarkust reklaami ohvriks mitte langeda, eristada terad sõkaldest ja infomüras üles leida teda ustavalt teeniv kandidaat?

Lisaks vaatenurga muutmisele vahetagem ka valimiskriteeriumeid. Meie valija suurim vaenlane on sovetlik ettekujutus, et poliitik peab kindlasti olema üks lipsustatud meessoost praagamagu, kes kalapilgul lõualotti väristades lõputuid valesid valjuhäälselt valijale peale pritsib ja tegelikult salasobingutega riiki valitseb oma sõpruskonna hüvanguks. Miks eestlane ei vali end esindama endasarnast, vaid lömitab ikkagi kupja, kiltri ja aidamehe ees, rehepappidest rääkimata?? Mihkel Mutt oma artiklis „Rahvas peata sigudikud“ väitis, et selleks on rahva suur ja salatud südamesoov ka ise samamoodi valetada, varastada ja noolida nagu võimulolijad teevad.

Soome rahvakeha tunneb sootuks teistmoodi ja see on nende riigi edukusega ka otseselt seotud, sest valituks osutuvadki AUSAD, TARGAD ja HEAD inimesed nagu näiteks rohelise maailmavaatega habras daam Heidi Hautala, kes on Soomes kõige rohkem hääli kogunud rahvaesindaja Europarlamendis ja kellel ei ole isegi mitte autojuhiluba. Ta ei osutunud valituks mitte kulunud kampsuni ja autojuhtimisoskuste puudumise pärast, vaid rahva oskuse tõttu teha õigeid valikuid, aktsepteerida uusi mõttekäike, teistsugust lähenemist. Võib-olla saaks ka meie Riigikogusse rahva huvisid kaitsva koosseisu kui seada valimiskriteeriumiks veidi imelikunagi tunduvad nõuded nagu laste arv või autojuhilubade puudumine — seisavad saadikud ühistranspordis elule ja rahvale rohkem lähemal kui nendest alkoholijoobes üle kihutades. Teavad vähemalt bussipileti ja piimaliitri hindagi. Mida sarnasem valijate sotsiaalsele grupile on valitav, seda laiem demokraatia kandepind ühiskonnas.

Hetkel on inimest tähtsam valida kui erakonda, mis koalitsioonilepet sõlmides unustab oma poliitilise programmi sootuks. Eelistage kordki elus oma kodukandi vähetuntud inimest, kellel ei ole raha massiivseteks valimiskampaaniateks, aga kes tõepoolest tahaks maa ja rahva heaks midagi ära teha nagu eluaegne kooliõpetaja Pärnumaalt, tundmatu sotsioloog Tartust, vaene ettevõtja Ida-Virumaalt või kuulmispuudega pensionär Kilingi — Nõmmelt. Klantspilte mitte valides saabki suurepäraselt demonstreerida oma suhtumist 100 miljoni krooni asjata kulutamisse!

Hakake vastu, protesteerige häälekalt ja eelkõige protesteerige oma valikuga, tõestades, et Eesti rahvas ei ole eneseväärikust minetanud rahahaige tüüp, keda tema enda taskust varastatud 500 krooniga on võimalik ära osta, vaid oskab veel heal ja kurjal, ilusal ja inetul, tõel ja valel vahet teha, valides ausad, targad ja head inimesed endid esindama.

Võrreldes viienda kolonniga on teine ešelon ju lausa suurepärane valik.