Teel Pekingisse – vahepeatusega Kreekas

Kaks kuud enne Pekingi olümpia algust jõudsin taaskord Kreekasse, olümpia hälli. Sedakorda pulmareisi raames. Et need paigad seostuvad vägagi olümpiamängudega, jätkan siit.

Usun, et kohati võib Kreekamaal praegugi olümpia hõngu olla rohkem tunda, kui rahvaste närvilises paabelis Hiinas.

Iga kivi kumab siinmail seda vaimsust, mida pidas silmas Pierre de Coubertin. Korraks Ateenas peatudes kesklinna Rahvuspargis murul lesides võisime kõrval hunnikus Tooria sambaid paitada. Ei tea, kas neid on toodud ka Hiinasse pidulikkuse rõhutamiseks? Küllap mitte, hiinlased on võimelised neid ise masstiraažis tootma tervele maailmale, nii ka Kreekale endale. Nagu on Tallinna Vanalinn saanud uue munakivisillutise Hiinast...

Ateena elab siiani olümpiavaimus

Läptopisuurune kivist bareljeef iidsete olümpiamängude tule süütamisega Lesvose saare küla suveniiripoes maksab 18 eurot ehk alla 300 krooni. Müüa teeb märkuse selle kohta, et pole siiani vähemalt Molyvose sadamalinnakses ühtki eestlast näinud ning lisab, et bareljeef on pärit Rahvusmuuseumist. Ning nurk olevat pisut katki just sellepärast, et tegu on autentse materjaliga. Eks ole.

Kui laev Ateena veerelt Pireuse sadamast Põhja-Egeuse saarkonna poole suuna võtab, mööduvad hiigelsuured tööstushooned, mida katavad täies ulatuses Ateena 2004 aasta olümpiamänge reklaamivad luitunud tekstiilkangad. Mujalgi võib märgata veel nelja aasta taguse suursündmuse järelkaja – suveniiridel, siltidel, toodel. Kreeklastele omane uhkus, hoolimatus ja mitte kiirustamine on ilmselt selle asja nimi.

Peking&Kreeka – ühtlaselt turvaline

Üks asi peaks nii Pekingit kui Kreekat siduma kindlasti. Kõik kes tänavu või OMi eel Pekingis käinud, kinnitavad nagu ühest suust, et seal on turvalisusele tehtud tohutuid kulutusi ja mõeldud igal sammul. Kolmel korral viimase aasta jooksul Pekingit külastanud ajakirjanik Gunnar Press kinnitab: „Pekingis ringi jalutada on kindlasti märksa turvalisem kui õhtul Tallinnas.”

Kreekas on lugu ilmselt veelgi parem. Kui küsid hotelliomanikult Lesvosel, kas toa peaks lukustame, kõlab vastuseks muigvel imestus: „Kuule, te olete ju Kreekas!”. Kuna tegu on esimese korrusega, käime sisse-välja läbi lahtise rõduukse ning rahakotid, passid ja telefonid vedelavad sealsamas rõdulaual või toas. Küllap käiks kõigi saareelanike au ja uhkuse pihta, kui kuuldaks, et kuskilt on midagi varastatud. Ilmselt mõni turist, kõlaks järeldus. Kreeklased ei vaja võõraid asju, sest neil on kõik olemas – päike, viinamarjad ja südametunnistus.

Autosid ei lukustata, elamutel polegi paljudel välisust – selleks on näiteks kardin. Arutasime 40-aastase hotelliomaniku Giorgiosega, kes muuhulgas laenutas ka mootorattaid ja rollereid, et Kreeka turu jaoks peaksid jaapanlased tootma hakkama selliseid mudeleid, millel oleks süütevõtme asemel lihtsalt lüliti. Sest võti võib ju ära kaduda...

Aga nüüd ujuma, kuigi vesi on meres kõigest 24 kraadi. Giorgios väidab, et normaalne kreeklane enne augustit merre ei lähe, siis on seal leige kohvi temperatuur – 35-37 kraadi.

Aldo Maksimov