Teel harmoonilise ühiskonna poole ehk kas meil on liiga palju humanitaare?

Huvitav on olnud viimasel ajal lugeda erinevate noorte arvamusi tööst ja haridusest. Igal inimesel on oma elukogemus ja sellest tulenevad nägemused ja arusaamad elus toimuvast. Kõik need justkui täiendavad üksteist. Hea, et jagatakse omi mõtteid – isegi, kui nende üle naerdakse, saame paremini aru, mis ühiskonnas toimub. Sest et inimene ei kujune iseenesest, vaid kõiki tema arusaamu kujundatakse elu poolt – kogemused erinevate tegevuste ja inimestega kohtumise läbi või laiemalt ühiskonna mentaliteedi kaasabil.

Kui kuuleme kellegi arvamust, siis isegi kui sellega mitte nõustuda, saame aru, et see on reaalne osa ühiskonnast – mingid meie seas eksisteerivad mõjurid on seda kujundanud.

Mistahes arutelude käigus on aga kõige olulisem meeles pidada oma teadmiste piiratust. Igaühel on justkui oma „tõde“. Sellest tuleneb ka arvamuste paljusus – seda igas küsimuses, antud juhul ülikool-töö suhete tõlgendamisel. Muuhulgas arvan, et hoolimata omandatavast erialast ei teeks paha vahepeal ka klienditeenindajana töötada. Õpetab maailma teistmoodi tajuma, inimesi empaatilisemalt mõistma. Seega rääkides haridusest, võiks klienditeenindaja roll olla üks loomulik haridustee osa, mitte ebaväärikana kujuteldav töökoht.

Põhiküsimus aga seisneb selles, millised järeldused teha ning kuidas edasi minna. Lõppkokkuvõttes tundub kõik suuresti taanduvat sellele, et majandus ei ole piisavalt arenenud tagamaks head elatustaset kõigile ja/või meeldivat tööd. Seega – kuidas arendada majandust? Ning kriitiline küsimus – kuidas kaasata humanitaarid sellesse? Esialgu kas või vabatahtlikult, kui ei jagu ressursse nende ülalpidamiseks. Humanitaarid ei ole tootmis- või tööstusspetsialistid, aga neil võib olla muid andeid, mis võivad olla abiks üldise töötegemise efektiivsemaks muutmisel.

Majandus on justkui omamoodi organism. Seda võiks võrrelda tippsportlase vormiga, keda hoolimata suurest tahtest ning treenitusest võib tabada mõõnaperiood. Nii oleme endiselt masus ning laiemalt võttes on ebaselge Euroliidu pikaajaline tulevik. Teoorias tahame parimat, aga meie võimalused maailmas aset leidvaid protsesse mõjutada on piiratud, mistõttu reaalselt tuleb meil kohaneda sellega, mis on. Lahenduseks on olla vapper, nutikas ja lihtsalt loota paremaid päevi.

Tuleme valikute juurde indiviidi tasandil – antud juhul eriala ja elu üles ehitamine. Jälgides inimese arengut läbi elu, kahtlen, kui palju saab kritiseerida teismelist n-ö vale valiku tegemisel. Jõuame tagasi ülaltoodud mõttesse teadmiste piiratuse kohta. Ühiskond, keskkond, saatus, loomus kujundavad inimese. Võiks isegi väita, et inimene ise ei juhigi palju seda, mis temast saab. Iga detail – näiteks see, milliste inimestega elus kokku puutume – kujundab meid. Isegi sellesse faasi jõudmine, kus oskame juba ise valida situatsioone, mis meid kujundaksid, on keeruline. See sõltub sellest, palju meie eluteele juhtub sobivat inspiratsiooni ning kas meil on kujunenud oskust seda märgata. Aga sinna paljud ei jõua ning n-ö avatud mõtlemist ei teki iseenesest. Seega – kui arvame, et ühiskonnas on midagi puudu/valesti, võime võtta endale missiooniks jõuda võimalikult paljude inimesteni ja jagada head inspiratsiooni/eeskuju.

Kas ühiskonnas on liiga palju humanitaare? Sellele küsimusele võib läheneda mitut moodi. Puhtmajanduslikust perspektiivist võetuna ilmselt on. Samas kui jätta kõrvale mõte, et õpitu peaks olema kindlasti seotud töökohaga, võime arutleda ka teistviisi. Et lihtsalt meie rahvas on haritum ning ka klienditeenindajate jt seas on tarku inimesi. Annab ühiskonnale ja elule n-ö vaimset lisaväärtust. On ju tore, kui kohtame oma eluteel palju tarku inimesi. Oluline küsimus on see, kui palju seda harituks olemist on vaja riiklikult finantseerida. Ilmselt on tugevaid argumente, et ressursse oleks hea teisiti jagada.

Jõuame ka ühe võimaliku paradoksini. Palju räägitakse sellest, et haridus ja haritus on meie prioriteet, mis võimaldab pikas perspektiivis majandust tugevdada. Samas rahva harimise käigus peame olema valmis inimeste emotsionaalseteks tagasilöökideks, sest et nn lihtsad tööd, mis võivad kõrgelt haritud inimest kergelt frustreerida, on endiselt alles ja ka olulised. Kui just tippspetsialistid ei leiuta masinaid, millega lihttööd ära kaotatakse. Ajapikku on protsess selles suunas siiski liikunud, eelkõige nn lihttööde lihtsustamise ja mugavamaks muutmise suunal.

Hoolimata majandusseisust, palkadest, erinevate tööde olemasolust ja iseloomust ning inimeste valikutest saame siiski üksteist igapäevaselt toetada ja empaatiliselt elu õdusamaks muuta. Eriti teeb see klienditeenindaja töö rõõmsamaks, sest tema tajub vahetult seda ustest sisse voolavat energiat. Suuri ühiskondlikke protsesse on meil indiviidina raske mõjutada, seega saame elada suure südamega, võtta missiooniks pidev areng ja uue kogemine, mille kaudu ka ühiskonda/majandust/mida iganes mõjutada ja kui veab, ka arendada.