Kui kuuleme kellegi arvamust, siis isegi kui sellega mitte nõustuda, saame aru, et see on reaalne osa ühiskonnast – mingid meie seas eksisteerivad mõjurid on seda kujundanud.
Mistahes arutelude käigus on aga kõige olulisem meeles pidada oma teadmiste piiratust. Igaühel on justkui oma „tõde“. Sellest tuleneb ka arvamuste paljusus – seda igas küsimuses, antud juhul ülikool-töö suhete tõlgendamisel. Muuhulgas arvan, et hoolimata omandatavast erialast ei teeks paha vahepeal ka klienditeenindajana töötada. Õpetab maailma teistmoodi tajuma, inimesi empaatilisemalt mõistma. Seega rääkides haridusest, võiks klienditeenindaja roll olla üks loomulik haridustee osa, mitte ebaväärikana kujuteldav töökoht.
Põhiküsimus aga seisneb selles, millised järeldused teha ning kuidas edasi minna. Lõppkokkuvõttes tundub kõik suuresti taanduvat sellele, et majandus ei ole piisavalt arenenud tagamaks head elatustaset kõigile ja/või meeldivat tööd. Seega – kuidas arendada majandust? Ning kriitiline küsimus – kuidas kaasata humanitaarid sellesse? Esialgu kas või vabatahtlikult, kui ei jagu ressursse nende ülalpidamiseks. Humanitaarid ei ole tootmis- või tööstusspetsialistid, aga neil võib olla muid andeid, mis võivad olla abiks üldise töötegemise efektiivsemaks muutmisel.
Majandus on justkui omamoodi organism. Seda võiks võrrelda tippsportlase vormiga, keda hoolimata suurest tahtest ning treenitusest võib tabada mõõnaperiood. Nii oleme endiselt masus ning laiemalt võttes on ebaselge Euroliidu pikaajaline tulevik. Teoorias tahame parimat, aga meie võimalused maailmas aset leidvaid protsesse mõjutada on piiratud, mistõttu reaalselt tuleb meil kohaneda sellega, mis on. Lahenduseks on olla vapper, nutikas ja lihtsalt loota paremaid päevi.
Tuleme valikute juurde indiviidi tasandil – antud juhul eriala ja elu üles ehitamine. Jälgides inimese arengut läbi elu, kahtlen, kui palju saab kritiseerida teismelist n-ö vale valiku tegemisel. Jõuame tagasi ülaltoodud mõttesse teadmiste piiratuse kohta. Ühiskond, keskkond, saatus, loomus kujundavad inimese. Võiks isegi väita, et inimene ise ei juhigi palju seda, mis temast saab. Iga detail – näiteks see, milliste inimestega elus kokku puutume – kujundab meid. Isegi sellesse faasi jõudmine, kus oskame juba ise valida situatsioone, mis meid kujundaksid, on keeruline. See sõltub sellest, palju meie eluteele juhtub sobivat inspiratsiooni ning kas meil on kujunenud oskust seda märgata. Aga sinna paljud ei jõua ning n-ö avatud mõtlemist ei teki iseenesest. Seega – kui arvame, et ühiskonnas on midagi puudu/valesti, võime võtta endale missiooniks jõuda võimalikult paljude inimesteni ja jagada head inspiratsiooni/eeskuju.
