Eesti Rohelise Liikumise juhatuse liikme Mari Jüssi andmetel on OSTUVABA PÄEVA korraldatud Põhja-Ameerikas juba 12 aastat. Inglismaal ollakse asjaga
, miks mitte ka Eestis. Inimesed, kes soovivad vastu astuda jõulueelsele tarbimishüsteeriale ja liigtarbimisele, on idee abil tähelepanu suutnud tõmmata reklaamile ja reklaami poolt kunstlikult tekitatavatele vajadustele. Huvitav oleks teada, mida meie reklaamifirmade ühendus ka asjast arvab, kui palju ja mida ostaksid inimesed ilma mingi reklaamita, kas kaubakogused oleks poole väiksemad. Mida reklaamigurud otsivad õigustuseks oma igapäevasele, glamuurselt maailma hävitavale tegevusele  — mingit tööd peab ju inimene tegema, mul on veel kümme aastat vaja korterilaenu maksta, kui mina ei võtaks tellimust, siis võtaks keegi teine, süüa tahab ju igaüks, etc. Kas hakatakse kõige keskkonnateadlikumat copywriterit välja selgitama või lõpetatakse hoopis igasugune esimeste isade, emade, advokaatide, misside, tisside väljaselgitamine, et mitte õhutada inimesi üksteisega võistlema/vastanduma, vaid edendada elutervet koostööd vastavalt igaühe võimetele?

Käisin poes saapaid ostmas, saabaste juures oli silt —  — 10%. Kassas maksmise ajal aga öeldi, et see kehtib ainult happy houri ajal kella 15-16; midagi sellist ja nii väikses kirjas ei olnud ma oma elus varem kohanud! Et oleks pidanud nagu järgmisel päeval uuesti samasse kohta tulema ja kulutama edasi-tagasi liikumisele rohkem raha kui see saadav 10% soodustust oleks olnud? Kaupmehele ehk on see kaval trikk, aga jätkusuutlik ressursikasutus riigi jaoks ei ole see mitte. Mind on alati hämmingusse ajanud need totud, kes sajakroonise ostu tegemisele kulutavad mitmeid poeskäimisi, palju kordi rohkem ressurssi, elektrit, aega, ja närve, kui pisiasi üldse väärt on. Meie kõikide AHNUS JA ARULAGEDUS on selle nähtamatu jõu nimeks, mis happevihmana alla sajab ja Golfi hoovusegi peatab.

  • Ka see üks päev aitab mahendada ületarbimisest põhjustatud keskkonnaprobleeme, juhib tähelepanu liigtarbimise mõju teadvustamise karjuvale vajadusele, näitab teed keskkonnakoormuse vähendamisele isiklike valikute kaudu. Mõttetute jõulukinkide tegemisest loobumine on ju meie igaühe võimuses.

  • Teemasse süvenedes jõuab kodanik järk-järgult äratundmisele, kui tähtis on igaühe vastutustundlik tarbimine ja õiglane kaubandus ning kui ebaõiglane reaalselt kehtiv kaubanduspoliitika arengumaade ja tööstusriikide vahel, mille parimaks näiteks on see 1kr eest Indoneesias valmistatud toss, mida kõik 1000 kr eest osta rabavad.

  • Suurkorporatsioonide toodetest keeldumine ja ohtlikest, mürgistest toodetest loobumine järgnevad sellele. Teataval vaimsel tasemel muutuvad teatud toimingud võimatuks. Parim mõtteviisi muutja on lihtne korrutustehe, kui te oma toimingu korrutate 6 miljardiga. Kui kuus miljardit elektripirni asjata ei põle, siis võib juba tuumajaamu sulgeda. Kui kuus miljardit kodanikku võtavad oma hambapesuvee ilusti topsi sisse, mitte ei lase kümnetel liitritel lihtsalt kanalisatsiooni voolata, siis on kogused ju astronoomilised. Puhas joogivesi, mida arvatakse jätkuvat veel ainult 20 aastaks, kujuneb palju suuremaks probleemiks kui nafta, mida jätkub vähemalt 50 aastaks. Kas tõesti suundus härra Vare veeärisse end tõestama?

  • KESKKONNATEADLIK TARBIJA ei osta mittevajalikku, eelistab kohalikku või lähipiirkonna toodangut, eelistab mahetoodangut ja ökomärgistatud kaupa, eelistab vähetöödeldud toiduainet, eelistab second-hand kaupa, eelistab taaskasutatud materjalist või taastuvast loodusvarast toodetud kaupa, eelistab käsitööd elektroonikale, eelistab pakendamata kaupa, eelistab ühistransporti, kõndimist, rattaga sõitmist jne.

    Kas Sina,armas lugeja, oled ökoloogiliselt haritud? Lähed siis homme ostma või andud olemisele?