Iga ehitise elukaare lõpus on lammutamine. Hoonete puhul on asi selge: need võetakse maha juhul, kui vana hoone jääb jalgu ning peab ruumi tegema millelegi uuele.

Lähimineviku üks kõnekamaid näiteid on rahandusministeeriumi endise hoone lammutamine, et teha ruumi nn superministeeriumile: tänaseks on sellest saanud üks uue Tallinna maamärke ning kellelgi ei teki küsimust, kas vana ministeeriumihoone mahavõtmine oli õigustatud või mitte – vana ehitise lõppenud elukaar jätkus justkui uue maja kerkimisega samale kohale.

VAATA JA LOE LISAKS:

Mõnikord jäävad vanad kasutuseta ehitised jalgu tulevasele raudteele või maanteele, ka siis on nende lammutamise otsus õigustatud, ehkki enne mitmeid kordi kaalutud.

Vana tee ehitatakse uueks või selle funktsioon muutub

Teedeehituse elukaare lõpuosa on aga märksa teistsugusem. Teede puhul esineb sellist lammutamist, kus vana katend on nii lagunenud, et tuleb ehitada uus ja tugevam. Kuigi tee pealmised kihid eemaldatakse ning ehitatakse uued alused ja laotatakse uus asfalt, ei kao vana tee kuskile, vaid selle elukaar jätkub uue teena.

Teist laadi ajale jalgu jäämine tuleb kõneks, kui maantee tuleb uuele trassile viia, olgu selle põhjuseks siis lühema distantsi saavutamine või piirkiiruse tõstmine ehk nn 2+2 maantee ehitus.
Sellisel juhul jääb vana maantee siiski oma elu edasi elama, kuigi tema tähtsus ja funktsioon muutuvad.

Parimad näited on ehk Tallinna–Narva maanteest, kus ehitati hiljuti valmis Viitna ümbersõit ning vana Tallinna–Narva maantee jäi asulasiseseks kõrvalmaanteeks. Palju näiteid on näha ka lähitulevikust, kui valmivad Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maanteel Kose ja Mäo vahelised 2+2 lõigud.

Tee lammutatakse lõplikult vaid hädavajadusel

Aeg-ajalt esineb muidugi ka täielikku hülgamist, kus vana teetrass kaotab täielikult kasutuse. See juhtub tavaliselt siis, kui teel vajab mõni kurv ohutuse tõstmise eesmärgil õgvendust. Tihti ei jää sellisel viisil lammutatud teedest loodusesse ühtegi märki, kuid on juhtumeid, kus sildade tõttu on jäänud siiski mõningaid maamärke.

VAATA JA LOE LISAKS:

Selline juhtum oli hiljuti Türi lähedal Säreveres, kui kurvi õgvenduse tõttu hüljati Särevere sild.
Enamik sillatalasid leidis endale tänuliku rakenduse õppematerjalina kaitseväe harjutusaladel. Kuid osa sillatalasid sai rakenduse vana silla küljes, sest keskkonnaagentuur soovis paigaldada sinna mõõtmeseadmed Pärnu jõe käekäigu jälgimiseks.

Hüljatud vanu paekivist kaarsildu, mis teeäärsest võsast välja piiluvad, leidub mitmel pool üle Eesti. Nende puhul saame rääkida küll teesilla elukaare lõpust teesillana, ent selle elu jätkumisest muul moel, näiteks maamärgi või vaatamisväärsusena.

Mõni näide tee elukaare lõppemisest
  • Särevere sild Türi lähistel Pärnu–Rakvere–Sõmeru maanteel – kuna tehti kurvi õgvendus, siis lammutati enamikus ning jäeti osaliselt keskkonnauuringute keskuse kasutada.
  • Kärevere sild Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maanteel – kõrvale on ehitatud omal ajal maantee ning vana sild on jäänud kasutuseta.
  • Rakvere lähistel on hüljatud kaarsildu – Piira, Arkna ja Andja.
  • Mäo ümbersõit Tallinna–Tartu ja Viitna ümbersõit Tallinna–Narva maanteel – 2+2 maanteede ehitamiseks rajatud ja olemasolev maantee koos olemasolevate äridega on jäänud.
  • Kunagised kitsarööpmelised raudteetrassid, Nõukogude sõjaväe ehitatud raudteetrassid jms – neid on paljudes kohtades ja võetud kasutusele näiteks matkarajana, vaid mõni üksik on peaaegu ununenud ja looduses aimatav kõrgema sirge vallina. Kohalikud siiski mäletavad ja tasapisi ka märgistavad, sest vanad raudteetrassid on suurepärased elusa ajaloo õppevahendid.
Projekt valmib Delfi, Accelerista ja Maanteeameti koostöös.
Jaga
Kommentaarid