Teater käib ka parteris
Aga 21. novembri “Carmeni” etendus üllatas ja jahmatas. Sellist luust-lihast ehtsat Carmenit tõelise Carmeni häälega ei olnud ma eales Eesti laval näinud. Nii noor, nii ilus — ja nagu paha vaim õnnetust toomas. Ukraina metsosopran Angelina Švatška on pärl, mis seekord kahjuks oli määratud… Nojah, esimene vaatus läks tagumisele saaliosale täielikult kaotsi.
Kurjakuulutav oli juba etenduse algus, kui hoiatus mobiilid välja lülitada ei olnud ümbritsevas melus kuuldavgi ja küllap sellepärast need mobiilid sisse jäid. Kummaline, et ka avamängu ajal ei suutnud valdavalt keskealine publik rahuneda, vadin käis aina edasi. Ja kui tulid esimesed plaksud ebasobival ajal, oli selgus käes: ooperipublikuga seekord küll tegu ei ole. Valju soomekeelse keskustelu pidajad ei lasknud ennast laval toimuvast häirida, päev oli kahtlemata olnud sündmusrohke ja pimedas saalis sai orkestriga võidu tuure üles võttes muljeid vahetada. Kui varemalt pandi saaliuksed etenduse ajaks kinni ja kohanäitajad hilinejaid enam saali sisse ei lasknud, siis nüüd võis vabalt terve etenduse aja uksest sisse-välja käia, mobiililt tähtsaid kõnesid võtta ja muud vajalikku toimetada.
Ent keset seda melu võttis olukord, vastukaaluks esimese vaatuse mõnele loiuvõitu stseenile, dramaatilisema pöörde. Tagantpoolt hakkas kostma agressiivset sõimu. Kui kuulajate hulgas juhtunuks slängihuvilisi eestlasi olema, võinuksid nad veenduda, et ropud sõnad on sugulasrahvastel vägagi sarnased. Sõimlejaks osutus keskealine purupurjus soome naine, keda lähemal istujad tahtsid saalist välja toimetada. Aga joodik, teadagi, on kangekaelne ja muutus üha agressiivsemaks. Tema kõrvale istuma sattunud laps puges hirmunult ema sülle. Kellel siin oli enam võimalust lava-Carmenit jälgida!
Tundus, et ainult dirigent võib sündmustesse pöörde tuua, tema käeviipest piisanuks, et etendus katkestada. Aga ei, laval jätkati kangekaelselt ja publik pidi oma Carmeniga ise toime tulema. Sõimleva naise iga etteastet saatis kaasmaalaste heatahtlik naer, sest kõigil olid grammid sees ja tuju ülemeelik. Vaid korraks pälvis lava tähelepanu — kui ilmus toreadoor, hakkas paljudel jalg toreadoori aariale takti kaasa lööma. Mil moel joodiknaine lõpuks lahkuma sunniti, jäi mul tabamata, aga selleks ajaks sai ka esimene vaatus läbi.
Teine vaatus läks juba rahulikumalt, read olid jäänud hõredamaks ja kõige rahutumad lahkunud. Kuigi kohale jääjad naasid pärast vaheaega saali punetavate nägudega — igal nurgal pakub Frens Catering alkoholi — ja ma olin hirmul, et teine vaatus läheb kaotsi parteri uute etteastete tõttu, siis seda enam ei juhtunud. Näiteks üsna soliidse välimusega paks blondiin minu ees võttis hoopis kingad jalast, toetas pea mehe õlale ja katsus magama jääda. Ainult flamencotantsijate kontsaklõbin ehmatas teda aeg-ajalt üles.
Minu Kanada kaaslane meenutas juhtumit kontserdilt Carnegie Hallis New Yorgis. Kui dirigent märkas, et kontserti kuulama on toodud väikelaps, pöördus ta publiku poole napisõnaliselt: “Siin ei ole lapse koht!” ega alustanud kontserti enne, kui vanemad lapsega olid lahkunud. Julm, kas pole?
Kuidas mõtleb Estonia teater hakkama saada poolpurjus publikuga, inimestega, kes oma kodumaal ooperisse ei satu ja kellele see huvi ei pakugi, aga kelle programmi kuulub teatrikülastus? Mis mulje jääb muukeelsetele ooperihuvilistele, kes eesti ja soome keelel vahet ei tee ja peavad nähtut kohalikuks kultuuriilminguks?
Tallinna ooperisõpra tahaks aga hoiatada sattumast nädalavahetuse etendusele.
Ellen Arnover, teatrisõber
P.S. Elukirja toimetuse liige kinnitas, et ka 15. novembri “Nõidkütt” läks Estonias umbes samamoodi: kolmveerand publikust olnud soomekeelne, neist omakorda rõhuv enamus selgelt vindised, mistõttu sumin segas etenduse jälgimist. Vaheaegadel trimbati rõõmsalt juurde ja nii läks viimane, kolmas vaatus juba selgelt tühjenenud saalile, sest suurem osa nimetatud seltskonnast oli otsustanud lahkuda.
Kõvahäälne jutt kostub loomulikult ka lavale ja orkestriauku, kinnitab Elukirjale Estonia sümfooniaorkestri liige. “Eks me peame sellest mitte välja tegema ja etenduse ära mängima.”
Kommenteerib rahvusooper Estonia loominguline juht Arne Mikk: “Probleem on tõepoolest olemas ja meile teada, oleme seda juhtkonnaga ka arutanud. Kui inimene on etendusele tulles silmanähtavalt purjus, saavad piletöörid keelduda teda saali laskmast. Ka sülelastega tulijad peaksime tagasi saatma.
Sel konkreetsel “Carmeni” etendusel olin ka ise ning tean, et sellele räuskavale soome prouale lõppes õhtu politseis. Need on kahjuks juhuturistid, kes tulevad end siia välja elama.
Siinkohal tahaksin aga tänada Estonia väga head ja soliidset partnerit, laevafirmat Eckerö Line, kellega meil on meeldiv koostöö: nad reserveerivad aastas 10 etendust ja instrueerivad oma publikut, et Eestis ei tulda ooperisse teksastes, alkoholilõhnadega jne. Nende publikuga ei ole meil kunagi ka probleeme olnud.”
