Tasuta kvaliteetne kõrgharidus - jah, palun!

 (12)
Tasuta kvaliteetne kõrgharidus - jah, palun!
AFP/Scanpix

Üks IRL-i valimislubadustest oli tasuta kõrgharidus, et võimekad noored ei jääks korralikust haridusest ilma üksnes majanduslikel põhjustel. Teisalt jälle pandi koalitsioonilepingusse kirja, et soovitakse, et ka kõrghariduse kvaliteet oleks ühiskonnas üldise tähelepanu keskmes.

See kvaliteedi jutt pani mind mõtlema enda pragustele õpingutele. Õpin ühes Eestimaa kõrgkoolis kaugõppes, kuna õppima sai mindud juba töö kõrvalt. Loomulikult maksan ka õppemaksu, mille osalt olen võtnud laenuna ja osa suutnud ise koguda. Üldjuhul eeldatakse, et raha eest saad ka kvaliteetsema kauba, kui tasuta.

Kursusel oli aine, mis eeldas spetsiifilise arvutiprogrammiga tööd. Iseenesest oli see huvitav aine, aga inimesele, kes pole varem sellega kokku puutunud, suhteliselt keeruline. Lõpus sai küll arvestus tehtud, aga kodune töö oli poolik - praktikate aegu oli õppejõud puudu 30% tundidest. Meile jagati vaid paberid kätte, esialgu lasti ka arvutiklassi. Hiljem oli selleks ajaks pandud juba teised tunnid, meie saime oma paberid ja pidime leidma aja, millal nende järgi ülesannet kooli arvutiklassis teha.

Maksan õppemaksu, aga saan ainult paberid, mitte õppejõu juhendamist ja lisaks sellele pean leidma veel töö kõrvalt aja, et taas sõita kooli neid ülesandeid tegema (ise osta oleks see programm liialt kallis). Kas see on hea kvaliteet siis? Äkki peaks ära jäänud leongute ja praktikate eest õppemaksu tagasi taotlema?

Teisalt olen jõudnud nii kaugele, et kirjutan lõputööd. Parajalt raske on teema leidmine ja siis veel samast koolist juhendaja leidmine. Viimane käib eelkõige väikese taustauuringu järgi ja eelnevate õpilaste soovitustele tuginedes. Leidsin juhendaja, kelle jaoks oli teema huvitav ja võttis mind oma juhendatavaks, kuigi momendil ma ei saa aru, miks. Õppejõud on ülekoormatud oma töödega ja koos minuga on tal juhendatavaid töid koguni 15. See on aga absoluutselt liig.

Läksin siis eelnevalt kokkulepitud konsultatsioonile. Ootasin kaua ja lõpuks tuli õppejõud ja imestas mind nähes. Kuigi tal oli vastuvõtuaeg üks tund ettenähtud, teavitas ta mind, et tal on hirmus kiire ja peab kolme minuti pärast juba ära minema. Eelmisel kevadel jäi ühel tuttaval kool lõpetamata just juhendaja valiku tõttu, seega läks tal veel halvemini.

Hiljuti käis üks lähedane sõber tasuta 40-tunnisel koolitusel ja esimese päeva õhtul oli kergelt šokeeritud. Loengu eesmärk oli anda lühike ülevaade ja lühike selgitus kõige üldisematest mõistetest ja töövõtetest. Sõber ise on antud valdkonnas tegutsenud 17 aastat ja ülejäänud kursusekaaslaste jaoks oli see midagi uut.

Tõik, mis teda üllatas, oli see, et konspekti jaoks oli kasutatud kirjandust, mis pärines aastatest 1931-1985. Seda seetõttu, et ka materjalide nimekiri oli võetud sealsetest perioodidest. Arvestades seda, kui kiiresti meil tänapäeval tulevad turule näiteks igasugused uued ehitusmaterjalid, siis võib olla väga raske leida sellist komponenti, mida kasutati nt 1985. aastal. Kui nüüd need 15 inimest lähevad poodi ja hakkavad taga ajama seda 25 aasta tagust materjali ja tehnikat, siis jama korral võibki vaid tasuta kõrgharidust süüdistada.

Lisaks jäi silma riivama selline fraas tasuta õppe kiituseks: "Lisaks ei jää õpilastele suurt laenukoormust nagu tasulise kõrghariduse puhul. Suur laenukoormus omakorda takistab oma kodu ja pere loomist". Siin on võrdluses kaks erinevat raha suurust. Põhimõtteliselt ma loen siit välja, et riik maksab sinu õppe kinni, et sa ei peaks maksma hiljem õppelaenu, vaid saaksid oma kodu soetada ja selleks näiteks 1,6 miljonit krooni kodulaenu võtta. Samuti räägib see vastu ühele teisele argumendile, kus on õeldud, et haridus tähendab inimese jaoks suuremat palka ja paremat kaitset töötuse vastu. Seega peaks olema kõrgharidusega inimene võimeline oma õppemaksu ilusasti ise maksma.

Aga jäävad ka veel tasulised kohad. Riik ei ole sätestanud õppemaksude piirmäära ning see on iga õppeasutuse enda määrata. Eeldatavasti need oluliselt ei muutu. Kui aga tekivad vahed, mida saaks kool tasuliste kohtade eest ja selle vahel, mis riik maksab (mis ei ole välistatud kuidagi), siis eeldatavasti maksab selle kinni tasuline õpilane, kes õpib näiteks osakoormusega töö või laste kõrvalt. Sellepärast, et kunagi ei saa kõik võitjad olla, keegi peab teistele loodavate hüvede eest ka maksma.

Teisalt jälle see, et õpingute eest õppeasutusele tasumine toimub riigieelarve kaudu. Aga kuidas see raha sinna saab? Vaevalt, et keegi seda juurde trükkima hakkab. Kas see tähenda, et esmalt maksan oma õppemaksu, siis tasun veel õppelaenu, siis lähen tasuvale tööle, et riigieelarvesse panus panna, et teised saaks ka õppida? Ma ei ole egoistlik, aga ma leian, et oleks olulisemaid kohti, kuhu see raha süstida. Kuigi mul omal lapsi pole, oleksin nõus selle andma lasteaedade tarvis, et kõik lapsed saaksid vajadusel koha ja nende vanemad saaks tööle minna. Kõrgharidus on siiski valik ja kui inimene midagi väga tahab, siis leiab ta ka vahendid selle saamiseks.

Ma maksan ja ei saa nii kvaliteetset teenust, kui soovin. Ei saa ka eeldada, et seda saavad tasuta õpilased. Sellised probleemid ei ole ainult ühes koolis. Ajal, mil Eestis on üheksa ülikooli ja 22 rakenduskõrgkooli, ei usu ma, et üheski neis ei toimu väikesi viperusi.

Kuidas me teame, et see tasuta haridus kestma jääb? Võib-olla viie aasta pärast otsustatakse, et see ei tasu ära ja päevapealt hakkavad need, kes parasjagu õpivad õppemaksu maksma, nagu praktiliselt oli see õppelaenude hüvitamisega. Ma leian, et pigem oleks kasulik taastada vana kord, kus on võimalik kergendada või kaotada oma õppelaenude koorem, kui toota "haritud rahvast", kellel on väiksem risk jääda töötuks, kes "loovad oma kodu ja pere". Pankadest on võimalik küll laenu saada kodu rajamiseks, lapsed saab ka tehtud, aga kust leitakse sellele haritud rahvale ka vastavad töökohad? need ei sünni ju üleöö.

Leian, et hariduse edendamist tuleks alustada algusest ehk lasteaiast ja algkoolist ja seda rajada kui maja vundamenti, sest ei saa ju esmalt panna paika katust ja siis edasi vaadata. Muudkui käib läbi fraas "võimekad õpilased", aga mis saab neist, kes ei saa kvaliteetset põhiharudustki või peavad seda teisest maakonnast otsima? Või neist, kel pole võimalik käia lasteaias, sest kohti pole? Kas äkki pole siin tasuta hariduse taga fraas, et inimesed, kellele seda lubatakse, on juba 18-aastased, aga lasteaia-ealiste hääl pole määrav.