Tartu ülikooli uue juhtimiskorra valuline sünd
Tartu ülikooli juhtimisreformile mõeldi juba nullindate esimesel poolel, kui Jaak Aaviksoo kõrgus veel rektoritoolil. Midagi võeti isegi ette, kuid mingil hetkel pandi Tartu ülikooli seaduse projekt riiulisse seisma. Uue hingamise sai see 2009. aastal, kui ka kõrgharidusdebatt oli tõsisemat hoogu sisse võtmas.
Jõuetu kuratoorium
Avalikkuses ja kabinetivaikuses polemiseeriti ja kritiseeriti, et (Tartu) ülikool on eemaldunud ühiskonna ootustest ning vajadustest, ei oska raha mõistlikult kasutada, lubab õitseda akadeemilisel kronismil. Ülikooli otsustuskogu, tollast nõukogu süüdistati otsustusvõimetuses, enesessepööratuses ja jõetuses. Seetõttu võeti käsile sümboolse väärtusega kuratooriumi ja tollase nõukogu süsteemi muutmine.
Kuratoorium, mis on praeguse nõukogu (mõtteline) eelkäija, oli faktiliselt nõuandev kogu. Samuti pidanuks kuratoorium olema „ülikooli ja ühiskonna sidemees”, kuid tundis end suhteliselt jõuetuna.
TÜ praeguses juhtimisstruktuuris on endisest kuratooriumist nõukoguks saanud (ja „nõuandvast kogust” „ülikooli kõrgeimaks otsustuskoguks” muudetud) institutsiooni otsustada kõik, mis puudutab ülikooli eelarvet ja arengukava.
Nüüdne nõukogu koosneb 11 liikmest. Viis määrab riik, viis ülikool ja ühe teaduste akadeemia. Nõukogu värskelt leitud võim hõlmab endas õigust määrata õppekulude hüvitamise kord, teha kinnisvara puudutavaid otsuseid jne. Endine nõukogu ja nüüdne senat sai akadeemiliseks otsustuskoguks, kes vastutab ülikooli õppe-, teadus- ja arendustegevuse eest. Teisisõnu: avab õppekavu, valib professoreid jne.
Suurim võim seisneb õiguses võtta vastu ülikooli põhikirja ning määrata akadeemilist struktuuri. Rektor kui tegevjuht tegeleb haldus- ja distsiplinaarteemadega ning vastutab raha korraliku kasutamise eest... Lihtsam on uut struktuuri kirjeldada näiteks nii, et nõukogu otsustab raha jagamise, senat õppekava avamise ja rektor kinnitab vastuvõtu arvulise jaotuse. Mudelisse on kirjutatud nii suurem koostöö- kui ka konfliktipotentsiaal.
Kes siis lõpuks valitseb?
Suurim vaidluskoht struktuurireformi juures oli praeguse nõukogu ja senati (endise kuratooriumi ja nõukogu) võimujaotus. Tartu ülikooli praeguse nõukogu jõuetum eelkäija – kuratoorium – ja tollane nõukogu (nüüd senat) läksid 2010. a lõpus sellel teemal eriti käredalt riidu. Ajaleheveergudel vahetati solvangutega piirnevaid märkusi, kirjutati kirju ja pöördumisi riigikogule, valitsusele, meediale.
Osa tollasest kuratooriumist võitles selle eest, et nende järglane, tänane nõukogu oleks see, kes valib rektori, kinnitab eelarve ja ülikooli põhikirja. Kuratooriumi poolt valitsusse ja riigikokku saadetud ettepanekud sai ülikooli tollase nõukogu valuliku reaktsiooni osaliseks. Ääremärkuse korras: lõpuks jäeti rektori valimine ja ülikooli põhikirja kinnitamine siiski ülikooli kõrgeima akadeemilise otsustuskogu ehk senati pädevusse.
Nõukogu omakorda süüdistas kuratooriumi volituste ületamises, ülikooli ja akadeemilise pere tahte eiramises, heade tavade ja ülikooli autonoomia põhimõtetega vastuollu minemises. Eriti vastustas tollane nõukogu võimalust, et rektori saanuks valida vaid kaheksa (ülikoolivälise) inimese häälega, leides, et akadeemilise kogukonna liidri peaks valima „laiapõhjaline akadeemiline valimiskogu”. Lahkunud Peeter Kreitzberg vaidles jällegi vastu, et TÜ kuratoorium pole ülikooli juhtkonna käsutäitja.
Lõpuks jõuti kompromissile ning Tartu ülikooli uus seadus võeti vastu. Uues struktuuris, kus nõukogu teeb rahalisi ja strateegilisi ning senat õppetööd ja teadust puudutavaid sisulisi otsuseid, leiti nende kahe vahele omamoodi tasakaal. Teisalt jätab kahe otsustuskogu olemasolu võimaluse teineteisele tupikteid luua. Nagu Toivo Maimets eelmise aasta 8. veebruari Eesti Päevalehes sõnas: kui nõukogu ja senat tahavad kraagelda, siis seda ära hoida ei saa. Ta lootis, et ühise eesmärgi nimel töötades püütakse tupikteid siiski vältida. Mitteakadeemiline senat loodi ülikooli eesotsa ositi just selleks, et (radikaalseid) muudatusi saaks läbi viia organisatsioonisisese inertsita. Uue struktuuri esimesed tõsisemad tuleristsed – eelarve vastuvõtmine, rektori valimine – on nõukogul ja senatil veel ees.
