Erakondade rahastamise praegune kord jätab liigselt ruumi korruptsiooniks. Optimistlikult asjale lähenedes tuleb loota, et tegelik olukord pole väga hull, aga paraku ta näib viletsavõitu. Kontroll parteide rahastamise üle on ainult formaalne. Siit ka oht, et sellist kontrollivaba tsooni võidakse kasutatada hämarateks tehinguteks.

2. Kuivõrd peaks meile südamesse minema eile ajakirjanduses kajastatud GRECO raport, mille kohaselt on Eestis erakondade rahastamise selgusega tõsiseid probleeme?

Rahvusvaheline raport viitab veelkord probleemidele, mida omad inimesed on juba korduvalt tõstatanud (kõige enam endine õiguskantsler Allar Jõks).

Ühing Korruptsioonivaba Eesti on samuti rõhutanud, et selgus erakondade rahastamises on vajalik juba selle pärast, et see annaks inimestele kindlustunnet: võime riigijuhte usaldada.

Ikka peab üks van der Stoel või Brüssel või Moskva olema, et asjad liikuma saaks!

Praegu pole näiteks õiget võimalust kontrollida, kas valimiskampaania ajal tehtud kulud vastavad tegelikkusele. Lased hoogsalt kallihinnalises valimisreklaamis ammunooli, nagu üks Reformierakonna kandidaat tegi. Kampaaniakuludena läheb kirja vaid napp paarkümmend tuhat krooni. Ajakirjandus tõstab teema korraks üles, poliitikud vahetavad mõned päringukirjad ja ongi jokk.

3. Allar Jõks pidas kogu oma õiguskantselerina ametisoleku aja jooksul võitlust selle eest, et parteide rahastamine muutuks läbipaistvaks. Miks see vilja ei kandnud?

Siin on taga suurte erakondade (ennekõike Keskerakonna ja Reformierakonna) vastuseis erakondade rahastamise korra muutmisele. Riigikogu toimetiste korraldatud ümarlauas eelmise aasta novembris näiteks oli seal osalenud poliitikute seisukoht selline, et ootame-vaatame, on muidugi ebaausaid võtteid, aga üldiselt peame ikka uskuma, et inimesed on seaduskuulekad jms.

Ka riigikohus on võtnud endale mõnusalt pika mõtlemisaja, et Jõksi ettepaneku kohta arvamus kujundada. Kui hästi läheb, on ülemkohtunikud jaanipäevaks otsusele jõudnud. Kui läheb.