Tarmo Tulva: lauluväljak - õllesummer - laulupidu

 (42)
Tarmo Tulva: lauluväljak - õllesummer - laulupidu
Foto: Arno Mikkor, Eesti Päevaleht

Iga aasta täpselt üks ja see sama „kamm“. Eriti hulluks läheb asi siis, kui kogemata satub samale aastale nii õllesummer kui ka laulupidu.

Käesoleva aasta üks kõige suuremaid vabaõhuüritusi oli kahtlemata laulupidu. Ligikaudu 80 000 lauljat, tantsijat ja pealtvaatajat kogunes eelmisel pühapäeval kuulama ja vaatama ning jätkama seda traditsiooni, mis pärineb juba meie vana-vanaisade aegadest. Eriti teeb rõõmu, et nendest 80 000 inimesest julgelt pooled olid lapsed ja noored, mis annab kindlust, et traditsioon jätkub kindlasti ka tulevikus. Ideaalsemat paika kui lauluväljal, on sellise ürituse korraldamiseks raske välja pakkuda.

70 000 on inimeste hulk, kes prognooside kohaselt peaksid käima sel aastal läbi õllesummerilt. Ilus ilm, mõnus seltskond ja hea muusika teevad sellest üritusest kindlasti paljudele ka ühe igasuvise lemmiku. Õlu kui jook või õlu kui õllekultuur on antud üritusest juba aastaid tagasi kaugenenud.

Tänavu teatasid kaks Eesti suuremat õlletootjat, et nad loobuvad oma brändi all sellel üritusel kaasalöömast. Õllesummer on ennast aasta aastalt üha rohkem positsioneerinud kui kogupere laata, kus muu hulgas pakutakse täiskasvanutele joovastavaid jooke, lastele mänge ja meelelahutust ning võimalust kuulata muusikat peaaegu igale maitsele.

Neid kahte üritust võrreldes võib leida paljudest erinevustest hoolimata ka üsna mitu sarnasust. Lisaks enam-vähem sarnasele inimeste arvule, keda need üritused köidavad, on tegu mõlemal juhul peoga, millel on lihtsalt mõnevõrra erinevad muusikalised suunitlused ning millest üks on suunatud rohkem tarbimiskultuuri toetama ja teine midagi hingele pakkuma. Mingil põhjusel räägitakse ühe ürituse juures peamiselt ainult ülevatest tunnetest, rahvuslusest, kultuurist ja muust sellisest, mis peaks igal õigel eestlasel „karva läikima lööma“.

Seotud lood:

Samas kui õllesummeri puhul keskendutakse peamiselt sõnale „õlu“ ning teatud grupp inimesi on võtnud endale südameasjaks lugeda iga päev üle joobes alaealiste hulk või näidata näpuga erinevatele lastele „mittesobivatele“ meelelahutustele.

Siinkohal ei taha ma üldse õigustada alaealiste joomist ega muid tervist või moraali kahjustavaid tegevusi. Pigem on õllesummeril olevate purjus laste kontsentratsioon sama suur või isegi väiksem kui ükskõik millisel suvalisel küla simmanil, kooli peol või jaanitulel. 

Eriti jaburaks kisub asi siis kui hakatakse rääkima sellest, et lauluväljak peaks olema ja jääma ainult laulupidude korraldamise kohaks. Ehk siis sellised „massilised joomisorgiad“ nagu õllesummer võiksid kolida kuskile mujale või veel parem kui üldse oma tegevuse lõpetada. Jättes kõrvale erinevad finantsilised aspektid ja selle, et mõlema ürituse korraldamine toob lauluväljakule kindlasti kaasa ka märkimisväärse positiivse rahavoo, tuleks siiski aru saada, et Eesti rahvas ei ole nii suur ja riik nii rikas, et me suudaks ülal pidada iga peo jaoks erinevat toimumiskohta või peoplatsi.

Ma julgen väita, et lauluväljak ongi loodud pidude pidamiseks. Olgu see pidu siis laulupidu või tantsupidu või õllesummer või mõni rockkontsert. Inimesed tulevad sinna selle pärast, et ennast hästi tunda ja see on kõige olulisem. Eesti kultuur ja laulupidude traditsioon ei kaota tänu sellele küll grammigi, et samal suvel ja samas kohas veel mõni teine üritus toimub.

Selle asemel, et vaielda, millist üritust kus korraldama peaks ja kas üks või teine üritus on hea või halb, võiks just need „kultuuriinimesed“, kes kõige häälekamat kriitikat teevad, endas kasvatada natuke tolerantsust. 

Õllesummeri korraldajatele soovitaks soojalt muuta oma brändinime Õllesummeri asemel Summerfestiks või millekski taoliseks, et käia aja ja trendidega kaasas ja vähendada seda iga aastast lastekaitsjate, kultuuriinimeste jms seltskonna kiunumist ajakirjanduses antud ürituse aadressil.