Halduskogudel, mis on ainsaks kohalike elanike demokraatlikult valitud organiks, puudub praktiliselt igasugune mõjuvõim linnaosa elu üle otsustamisel. Neil puudub võimalus teostada kontrolli linnaosavalitsuse ja linnaosavanema tegevuse üle, samuti ei ole neil pädevust otsustada linnaosa eelarve jaotamise üle ning ka võimalus rääkida kaasa linnaosa elukeskkonna kujundamisel muul moel on viidud miinimumini. Lisaks on linnaosa halduskogu valimised tehtud valija jaoks väga segaseks - valimistel puudub ülevaade, millised linnavolikogu kandidaadid kandideerivad ka halduskogudesse ja millised mitte.
Selle tulemusena ei ole Tallinna puhul enam tegemist kohalike elanike oma valitsemisega. Teisisõnu on täitmata subsidiaarsusprintsiip ehk põhimõte, et otsuseid peab tegema kodanikule võimalikult lähedal asuv avaliku halduse tase.
Omavalitsuste koostöö on puudulik
Teisalt on Tallinn valglinnastumise protsessi tagajärjena kasvanud oma praegustest piiridest välja, kuid koostöö linna ja lähivaldade vahel on puudulik. Samal ajal kui Tallinna elanikud saavad nautida tasuta ühistransporti, puudub linna ümberkaudsetes omavalitsustes tihti igasugune mõistlik ühistranspordiühendus Tallinnaga. See toob omakorda kaasa suured ummikud Tallinna sissesõitudel. Kahjuks ei huvita see probleem Tallinnas kedagi, kuna tegemist ei ole Tallinna maksumaksjatega.
Eriti põletav on see probleem uutes elamupiirkondades ning kohtades, kus puudub rongiühendus. Muide see, et elektrirongid on integreerimata ülejäänud Tallinna ühistranspordisüsteemiga on juba põhimõtteline viga. Inimesed hindavad ju transpordiliigi valikul kiirust ja mugavust, seda aga suurendaks ühine ja integreeritud ühistranspordisüsteem, mugavad parkimisvõimalused autodele ja kergliiklusele ning ümberistumisvõimalused.
Paljuski tingib praeguse olukorra valitsev süsteem, kus Tallinn ja selle lähivallad on omavahel pigem konkurendid kui partnerid. Eelkõige konkureeritakse elanike ehk maksumaksjate pärast. Selle tulemusena on rahvastikuregistrist elukohaandmete registri asemel saamas erinevate soodustuste või teenuste register.
Kohati tundub, et suure Tallinna ning tunduvalt väiksemate lähivaldade ja -linnade koostööd pidurdab ka hirm, et rakendub Suure Peetri ja Väikese Peetri analoogia, ehk esmalt süüakse ühiselt tühjaks Väikese Peetri leivakott ja seejärel peab igaüks ise hakkama saama.
Mitmetasandiline valitsemismudel
Olukorra muutmiseks tahaks välja pakkuda kahetasandilise Tallinna mudeli. Tegemist võiks olla n-ö konföderatiivse mudeliga. Ülemise ehk teisese tasandi moodustaks pealinna piirkond kuhu kuuluksid tänane Tallinn ning Tallinna mõjupiirkonnas asuvad omavalitsused kõik ühiselt. Teisese tasandi pädevus oleks ammendavalt piiritletud ning sinna kuuluksid kõik küsimused, mida on piirkonnas mõistlik lahendada ühiselt, näiteks ühistranspordivõrk, piirkonna üldplaneering, teedevõrgustiku planeering, gümnaasiumite võrk jne.
Esmase tasandi moodustaksid võrdselt tänaste lähiomavalitsustega Tallinna linnaosad. Kõik need kohalikud küsimused, mis ei kuulu ülemise tasandi pädevusse, saaksid oma lahenduse esmasel tasandil. Ka koostöö esmase tasandi omavalitsuste vahel oleks võrdsem ‒ kujutame ette, et samal tasemel saavad kokkuleppeid sõlmida näiteks Harku vald ja Haabersti; Saue ja Nõmme; Maardu ja Lasnamäe; Viimsi vald ja Pirita. Hirm ühe suure partneromavalitsuse täieliku domineerimise osas oleks kindlasti oluliselt väiksem.
Selle mudeli puhul saaksid probleemid, mis puudutavad kõige otsesemalt kohalikke elanikke ja kogukondasid, lahenduse kodanikule võimalikult lähedal. Nii on lihtsam koostööd teha ka kodanikuühenduste ja asumiseltsidega ning kaasata kogukondasid otsustusprotsessi.
Sisuliselt kujutaksid tänase Tallinna linnaosad endast sarnaselt ja koos lähivaldadega tänases mõistes eraldiseisvaid omavalitsuse üksuseid, millel on oma volikogu, oma eelarve ja oma täitevaparaat. Ühise koostöö vajadustest lähtuvalt aga sisuliselt delegeeritaks kõik küsimused, mida on mõistlik lahendada piirkonnas ühiselt, moodustatavale kõrgema tasandi omavalitsusele. Pigem meenutaks see ülemine tasand tänast omavalitsuste liitu.
Suurim erinevus on siiski, et tegemist oleks eraldi pädevusega omavalitsusliku tasandiga, kus on taas kord oma volikogu, eelarve, täitevaparaat ja eelkõige oma ammendavalt kindlaks määratud ülesanded. Oluline on see, et ülemine tasand toimiks selliselt, et tema ülesanded saavad määratud alt üles, ehk esimene tasand annab teisele tasandile selle piiratud pädevuse, vastupidiselt tänasele Tallinnale, kus linna keskvõim määrab linnaosade pädevuse ülevalt alla.
Uus mudel vajab väljatöötamist
Täna ei tahaks veel välja pakkuda valmis lahendusi ülesannete ja eelarve jaotuse, volikogude koostamise mudelite ja muude oluliste küsimuste osas. Ei taha ka kindlalt väita, kas muudatuste tegemiseks on õigem kehtestada eraldi pealinna (piirkonna) seadus või muuta praegust kohaliku omavalitsuse korralduse seadust.
Eelkõige on eesmärgiks algatada diskussioon ja analüüs, millesse saaks aktiivselt kaasata nii spetsialiste kui ka poliitikuid, nii teadlasi kui ka kodanikuühendusi ning mis saaks välja pakkuda parimaid lahendusi tänaste murekohtade osas. Küll usun, et tänase olukorra parandamiseks oleks kindlasti vaja ka teatud halduskorralduslikke süsteemseid muudatusi Tallinna piirkonnas. Kahetasandiline Tallinn saaks korraga otsustusõigust detsentraliseerida ning pakkuda ühiseid lahendusi kogu piirkonna muredele.
