Tarmo Teder: Parteikargaja Madissoni paradoksid

Tiit Madissoni astumine Keskerakonda pole eriti üllatav. Inimene vahetab korterit, autot, naisi-mehi, usku ja sugu, miks siis mitte parteid? Partei ja usu vahetamisega aga kaasneb vähemalt pealtnäha tema sotsiaalpoliitiliste ideede ja intiimsete aadete muutus.

Peab küsima: kas Madisson võttis uue kursi ka sisimas, südame sunnil või liimus kaasa mingist välisest peibutuspardist haaratuna? Kas Madissonil on üldse mingeid kindlaid veendumusi ja maailmavaadet või tegutseb ta ekshibitsionistlikust egoismist, omakasu ja eneseusu ainuõigusest lähtudes? Nagu mitmed teisedki piletivahetajad.

Reformikate eliidi ümber tiirelnud Feliks Undusk on uppunud keskmeeste sohu, ekskommar ja -koonukas Ülo Nugis haub saunalaval ei tea mitemndat uut meeskonda, sama taustaga Ivi Eenmaa on oma presidendikssaamise ihalused tualettide alla matnud, rekordkargaja Tiit Made vähemalt ooperileksikoniga maha saanud.

Madisson on vastuolulise, rahulolematu ja ajakirjandusele atraktiivse tüübina alati silma paistnud. Eesti poliitmaastikul on ta ainulaadne nähtus nii nõukogude- kui ka vabariigiaegse dissidendina, kes kummagi korra ajal siin-seal kinni istus. Julgust ja nahaalsust mehel jätkub, kas ka mõistust?

Viimase üleliigsuses kahtlen sügavalt, on ju Madissoni paljud ettevõtmised ja astumised varem või hiljem lõppenud sügava ämbriga. Madisson oli Lagle Pareki aegses siseministeeriumis tülikas metallinõunik, mahhineeris Pärnu EMEXis, “pööras riiki” ka aastal 1996.

Tundub, et Madisson on meedia ohver juba Hirvepark 1987 kui mitte põrandaaluste Lisanduste ja 1980ndate alguse Ameerika Hääle ajast saadik. Ta on mees, kes vajab avalikkuse tähelepanu ja laiemat eneseteostuse võimalust.

Madisson paistab tegutsevat alateadlikust imperatiivist, et kui sind Mark Levini aegses Rahva Hääles, Carl Bildti aegses Expressenis või Mart Siimanni aegses Postimehes sees pole, siis pole sind ka olemas. Ole kui tahes tubli pereisa ja talumees seal Lihula vallas, aga kui sust keegi telepurgis, ajalehes või netiportaalis ei räägi, siis pole sind ka aastal 2001 olemas. Purgis, lehes ja portaalis aga domineerivad poliitikud. Niisiis tuleb sauna tagant poliitilisele estraadilavale välja astuda. Aga kelle jaoks?

Kui isamaapalgelised rahvuskonservatiivid, et mitte öelda purjus ekskaitseliitlased, ei suuda luua uusvapside liikumist, mis ka Madissoni paeluks, mis siis poliitkihulisel Tiidul muud üle jääb kui proovida diili Keskerakonnaga. Kuid seal on Madissoniga samas kaliibris aferiste ees hulgi ja vaevalt, et nad häälipaeluva Tiidu parteinimekirjas liiga ette tõstavad. Kui nad seda aga ei tee, siis hakkab valimisrangidest kammitsetud Madisson perutama ning kes teab mis käkki kokku keerama.

Kindlasti kardavad häälinoolivad keskmehed, et ega Madissoni ambitsioonid ainult Lihula ja Läänemaaga piirdu. Kui Savisaarel jätkub oidu Madissoni kompromissidega taltsutada, siis võivad mõlemad parteihundid erakonna karjas söönuks ja ehk võimulegi saada.

Kipun ennustama, et see aasta läheb veel rahulikult, aga 2002 hakkab Madissoniga jälle suuremal hulgal nalja saama.