Tarmo Jüristo: Reformierakonna hõim


Tarmo Jüristo: Reformierakonna hõim
Foto: Rene Suurkaev, Eesti Päevaleht

Tarmo Jüristo analüüsib Reformierakonna rahastamisskandaali justkui antropoloog mõnda kauget ja veidrat suguharu.

Esmaspäeval avaldatud riigiprokurör Heili Sepa määrust lugedes jäi mul tunne, nagu sirviks mõne antropoloogi ülestähendusi külaskäigust ühe kauge ja veidra suguharu juurde. Need, kelle ütlused ja selgitused seal ära on toodud, on küll selgesti äratuntavalt arukad inimesed, kes samas aga räägivad asju, milles, nagu Ahto Lobjakas oma essees tabavalt märkis “meie kokku kogutud inimmõistus enda peegeldust enam ära ei tunne.”

Sierra Leones on hõime, kelle liikmed võivad rahuliku iseenesestmõistetavusega rääkida sellest, kuidas naaberkülas elab mees, kes suudab elevandiks muutuda ning Surinames on nõiad ja pahad vaimud igapäevase elu küll kahetsusväärseks, kuid siiski mitte millegi poolest imekspandavaks osaks.

Reformierakonna nime kandva suguharu liikmed räägivad samasuguse argisusega sellest, kuidas neil on kodus sadade tuhandete kroonide kaupa sularaha – säästud, laenud ämmalt ja isalt, raha kapist, teiselt krediitkaardilt või šeifist – mida siis silmagi pilgutamata erakonnale annetatakse. Kaasaegse antropoloogia terminites tähendab see, et Reformierakonna nimelisel hõimul ei ole mitte pelgalt meie omast erinev maailmavaade (Weltanschauung), vaid nad elavad meist erinevas elumaailmas (Lebenswelt).

Häbikultuur ja süükultuur

Kuid milles see erinevus täpsemalt seisneb? Üheks võimaluseks selle prominentse, kuid veidi pelgliku (mitmed hõimlased keeldusid prokuratuuris küsimustele vastamast) suguharu hingeelu mõistmiseks on klassikalisest antropoloogiast tuntud süü- ja häbikultuuride eristus. Lühidalt väljendudes seisneb nende kahe kultuuri erinevus selles, kuidas käituvad inimesed olukorras, kus avalik arvamus ning inimese enda teadmine või usk mingi teo (eelkõige pahateo) kordasaatmise osas lähevad lahku.

Süükultuuri juured lähevad tagasi universaalse moraalse mõõdu idee tekke juurde Vana-Kreeka kuldajal, kuid oma tänase sisu sai see seoses kõiketeadval ja -nägeval ainujumalal põhineva religiooni levikuga läänemaailmas. Selle puhul tunnevad inimesed end oma tegude või tegematajätmiste eest vastutavatena ka siis, kui keegi teine neist midagi ei tea.

Häbikultuuris on määravaks aga eeskätt see, mis on avalikult ilmsiks tulnud. Kui süükultuuri puhul otsitakse andestust ning võimalust tehtud halva heastamiseks, siis häbikultuuris pigem õigustust ja kaassüüdlasi. Süükultuuris on oma eksimuse tunnistamine moraalse inimese üks olulisi tunnuseid, mis ühtlasi annab võimaluse ka lunastuseks (klassikaliseks selle mehhanismi näiteks on kristliku pihi, patukahetsuse ja lunastuse progressioon). Häbikultuuris seevastu ei ole pahateo tunnistamisest midagi head oodata, see toob ainult häda ja piinlikkust – ja seega on parem, kui ebameeldivatest asjadest võimalikult vähe räägitaks.

Siit on lihtne näha, et oma olemuselt on süü- ja häbikultuuri puhul tegu omavahel väga keeruliselt sobituvate väärtussüsteemidega. Mõlemad on eetilised süsteemid, mis aga üksteist näevad vastastikku ebamoraalsetena. See, mis individualistliku süükultuuri seisukohalt näib süüdimatu valetamisena, on kollegiaalse häbikultuuri poolelt vaadatuna vaid lihtne hoidumine probleemi tekitamisest seal, kus seda veel ei ole.

Mis saab edasi?

Oma 22. mai artiklis ütles Silver Meikar muuhulgas järgmist:

Diktatuurides hoiab rahvast kontrolli all hirm, demokraatiates häbi. Erakondade väärkäitumise puhul mängivad rolli mõlemad. Mul on häbi, et olen annetanud erakonnale varjatud raha, ning loodan, et sama tunne valdab ka teisi. Häbist võib aususe ja vabanduse palumise abil üle saada, ükskõiksusest aga mitte.

Kuigi Meikar mainib “häbi”, oli tema käivitavaks motiiviks pigem just nimelt süütunne. Meikar eeldas (või vähemalt lootis), et seda tunnet jagavad peale tema ka teised erakonnakaaslased – kuid häbikultuuris toimiv Reformierakond tajus Meikari ülestunnistust ja kahetsust kui reetmist ja noa selgalöömist. Selles valguses muutuvad palju arusaadavamaks nii järgnenud isiklikud rünnakud, kui Michali ja Lillo valik kõike eitada ning Ansipi kinnitus, et ta ei näe Michali justiitsministri kohal jätkamises vähimatki probleemi. Arusaadava(ma)ks muutub ka Michali ja Lillo esmaspäevane pressiteade, kus nad tänavad Eesti rahvast ning avaldavad lootust, et

“… lähiajal leiavad ka need, kes üritasid konkurendina allapoole vööd lüües rohkem edu saavutada, hingesuurust öelda, et uurimine on tõe välja selgitanud. Tulemus võib meeldida või mitte, aga see on väga põhjaliku ja ligi viiekuise uurimise tulemus. Meie oleme kinnitanud esimesest päevast alates, et õhku heidetud kahtlused ei vasta tõele ja nüüd on see ka mustvalgel selge.”

Minu jaoks oli mainitud määrust lugedes mustvalgel selge küll midagi sootuks muud – aga jäägu selles asjas oma arvamuse kujundamine siinkohal iga inimese enda hooleks. Huvitav on siin aga hoopis küsimus: mis saab edasi? Häbikultuuri seisukohalt paneb prokuröri määrus kogu asjale punkti – ei ole süüdistust, pole ka probleemi – ning tundub, et Reformierakonna nimeline hõim asja just nii näebki. Sellest andis tunnistust ka Andrus Ansipi kinnitus, et erakonnas teemaga edasi tegeleda ei kavatseta.

Paljude jaoks ilmselt nii ongi. Ometi on aga täna olemas ka hulk inimesi, kellele ei tundu, et “uurimine on tõe välja selgitanud”, kes ei arva, et teema on nüüd ammendatud ning et erakondade rahastamise asemel võiks uurida “asju Türil ja Viljandis”. Ja kui vaadata viimaste päevade reaktsioone nii kõigis suuremates päevalehtedes kui ka sotsiaalmeedias, siis näib neid inimesi olevat päris palju.

Esmalt ilmus tekst blogis Memokraat