Atlanta kuuenda koha järel teatas Erki Nool, et ihkab saada võitmatuks. Tegemisi põhjalikumalt kaaludes, aega enam väärtustades jõudis ta sihini.

Pärast tagasilööki Sevilla MMil piitsutas Nool end hästi võistlema Talence’is, ja veendus, et maailmameister Tomash Dvorak on löödav.

Greg Richards ja Daley Thompson kohendasid asjalikult Noole ettevalmistusplaane.

Inglased soovitasid järele aidata nõrku alasid, hoida trumpe ja rihtida tippvorm hilissügiseks.

Kehalisele seisundile sai ta tagasisideme doktor Alexander Jontschewi kliinikus.

Tahe teha midagi suurt, mis Nooles on pulbitsenud koolipoisieast saadik, andis Eestile pärast kaheksa-aastast vaheaega olümpiakulla.

Mitme inimese püüdlus

Ka judomaadlejate Indrek Pertelsoni ja Aleksei Budõlini pronksmedaleid vormis mitme inimese ühispüüdlus. Eesti koondise peatreener Aavo Põhjala otsis harjutamisvõimalusi ja sparringupartnereid. Feliks Saakjan täiendas Budõlini võttearsenali ja jälgis jõutreeningut.

Pertelson jätkas aasta tagasi treeninguid MM-hõbeda teenimisel saadud kaelavigastusega. Budõlin käis õlalõikusel ja ravis jalga. Doktor Rein Jalak kindlustas ametivendadega asjatundliku abi.

Nii Pertelson kui Budõlin lootsid jõuda kullaheitlusse, mõlemad ei talunud ainsas kaotatud matshis närvipinget ja tegid taktikalise valearvestuse.

Kreeka-rooma maadleja Valeri Nikitin lunastas olümpiapileti kaheteistkümnendal tunnil. Ta suutis kogemusi edukalt rakendada, rebides jõukohased vastased näljase koera kombel lõhki. Nikitini juhendajad vahetusid viimastel aastatel, kuid matimehe ind ei raugenud.