Ma ei tunne Saatanat ega Jumalat, pole kogemust. Nende raamatuid ma pole ka lugenud, st. et ma kirjutan “lambist”. Mis tähendab, et inimesel on intuitsioon ja inimene saab asjadest aru. Ja segab OMA arusaamist siis elu jooksul külge kleepunud sogaga.
Paari koha selgituseks E. Arro jutustuses tahaks siiski paar pala pillata. Esimene asi — see kirikute jama. Sellest tuleb aru saada mitut moodi. Varg Vikernes e. Count Grishnacht, kessugune praegu Norras ülikihvtis vanglas aega veedab, oli tookordne kirikupõletamiste juhtfiguur. Ta oli NOOR, umbes sama vana või terakese vanem kui need, kes praegu Eestis “satanismi” viljelevad. Erinevalt maavillastest mehikestest teadsid Norra pätid, mida nad tahavad ja teevad, neil oli ideoloogia. Kambas oli ka Euronymous, kessugune pargis ühe omasooihara (neeger ei tohi ju öelda neegri kohta!) inimese noaga katki lõikas ja kellele siis Varg hiljem suure seatapuväitsa otsaette kinnitas, kuna “liikusid jutud”, et E. tahtvat V.-d tõurastada. Kes ees, see mees. See selleks, olgu tapmistega, kuidas on, aga vaatleme põletamist.
Laskun demagoogiasse: kas inimesel on uskuda seda, mida tahab? Kas on olemas usuvabadus? Kas inimesel on õigus vihastuda, kui tema usk ja selle atribuudid sissetungijate poolt põrmuks pihustatakse?
Ma ei väida, et norramehed nii kindlad olid oma ideoloogias, aga selliseid küsimusi saab püstitada ja neile saab tikku tõmmates vastuseid anda. Ma loodan, et ka siinsed digitaalkristlased mõistavad ja teavad ajaloost, et enne kristlust on ka teisi usundeid eksisteerinud ja mis OLULINE — kristlust ei ole mitte igalpool vabatahtlikult vastu võetud!!! See on kõige olulisem argument. Kristlus ON siiamaile toodud tule ja mõõgaga ja see on ajalooline fakt. Ja sealt ka viha kirikute kui kristluse arhitektuuriliste sümbolite vastu.
Loomulikult ontlikud riigikodanikud ja kunstiajaloolased pahandavad. Ise ka pahandaks. Ja satanistid peaks aru saama, et see ei ole lahendus. Ja nad saavadki, aga nad näevad, et nii on kõige lihtsam alustada. Väga hea. Herr Arrol on rebimistehnika hästi selge. Kontekstist rebimine tuleb tal iseäranis hästi välja, mis ei näita just suure intelligentsipunkti olemasolu kolbakaane all. Aga ega lolliks ei saa ka inimest selle pärast pidada, ta vähemalt teab, mida ja kust rebida.
Ma ei ole Piiblit läbi lugenud. Ehk jõuan veel, kuna see on siiski meie ajaloolise tausta seisukohalt väga oluline raamat ehk isegi õpik. Aga see ei ole õpik, kus 1+1=2!!! Selles raamatus on pea kõik kirjas vihjetena ja metafooridena. Ja nii tuleb seda ka lugeda ja vaadelda. Mitte saada aru, et Jehoova midagi läbi pilve ütles, siis oli seal üks vanamees, kes taevast midagi hõikas. EI! Kahjuks on just sellist arusaamist religioossest kirjandusest kultiveerind igasugune populaarteaduslik ja triviaalkirjandus ning vastavat pildid. Siit saame (kes suudab, eks ole, see saab) äkki ka aru, miks näiteks islamis on keelatud igasugune Jumala kujutamine ja miks islami taustaga riikides üleüldse inimest vähem kujutatakse. Siit saame aru ka seda, miks näiteks NSVL-i totalitaristlikus kunstis ei kujutatud paljast inimest ja Saksa sama ajastu kunstis tehti seda väga palju. Sest esimene riik pärines Ida-Rooma õigeusklikust keisririigist, teine aga reformatsioonijärgsest Lääne-Euroopast ja Lääne-Rooma keisririigi varemeilt.
Ma ei tunne ühtegi Eesti tõelist satanisti isiklikult, aga ma kujutan ette, et neid valdab vähemalt kerge solvumine, kui mingid poisiussid neil “margi täis teevad”. Surnuaedade rüüstamine on OTSESELT kehva koduse kasvatuse tagajärg ja karistada tuleb lapsevanemaid. Me näeme, kuhu viib “vabakasvatus”. Siia, kus me oleme. Vabakasvatus arendab väidetavalt vabadusetunnetust. Mis on vabadus ilma vastutuseta? Vastake teie, mina ei tea, tean ainult, et ei midagi head.
Kuuludes mõnusasse Eesti hevikollide kogukonda, olemata ise siiski sarnase metslase välimusega, nagu mu mõned lahedad sõbrad, julgen öelda, et (maailmas) ei valitse ei Jumal ega Saatan, vaid pealiskaudsus. Pealiskaudsus on asjade pealise ehk välimuse järgi sisuliste järelduste tegemine. Kõigis asjades. Ka minu kirjatükis. Vanamuttidest võib aru saada — kui ikkagi üks hirmuäratava välimusega (kujuta ette, PIKKADE JUUSTE ja kõrvarõngastega) meesterahvas vastu tuleb, on tarvis õunakotti kõvemini kinni hoida ja politsei kutsuda.
Küll aga ei saa ma aru sõbralikest vennasrahvastest, kes ka selsinasel päeval Eestis platseeruvad — selle rassi isendid on juhmardid. Nad naeravad inimese üle, kui tal on habe. Nad naeravad, kui tal on pikad juuksed või nahktagi. Nad naeravad inimese üle, kui tal ei ole “Huugo Possi” haisu või “Adibassi” tossu. Ei üldista, on kahtlemata toredaid naabreid. Aga mitte nende seas, kes naeravad. Naermine ei ole patt, patt on pealiskaudsus. Pealiskaudsus valitseb lähimal ajal (miinus- ja plussmärgiga praegusest hetkest) ka paarisaja kilomeetri raadiuses inimeste usuasjades. Ei ole põhjust rääkida sügavamast uskumisest internetiportaalis. Ei ole põhjust rääkida, sest see ei ole usk. Usk on see, mida pole vaja kellelegi vaidlustes tõestada.
