Tanel Jan Palgi: Hingetu mehine poliitika
Kui armutu on olnud aeg meie käesolevale valitsusele. Esiteks tuli tegutseda kogu maailma halvanud finantskriisi ajastul, ühineda euroga ka kõige selle juures suruda läbi armutut kärpepoliitikat. Ja kui võrratult rahulikult eesti inimesed kõigega leppisid, ei mingit Hispaania või Kreeka stiilis märatsemist ega kärbete vastu suunatud avalikke kogunemisi. See eksperiment on ometigi aplausi väärt.
Riik toimib edasi, ent ometigi on eestlaslikult näiliselt rahulikes inimestes salaja tekkinud pikk vimm valitsejate vastu. Ja see vimm on vaikselt hõõguma asunud. Interneti kogukond tõusis valitsuse vastu seoses ACTA-ga, õpetajad korraldasid oma streigi, meditsiinitöötajad otsustasid valitsusele tõsise seisaku korraldada, kultuuri- ja haridusinimesed on taaskord meedias rahulolematuse suhtes häält tõstma asunud. Aga kas pole eestlaslik vimm hakanud pinnast koguma juba aastaid tagasi alates esimestest JOKK juhtumitest?
Jätkuvalt on juriidiliselt kõik korrektne ja kuidas saakski olla teisiti kui justiitsminister on ise skandaali keerises? Abiks pole olnud ka peaministri ja valitsuse ministrite sõnavõtud, sest ometigi suudavad nad elukutseliste poliitikutena oma sõnadega rahvast veel enamgi vihale ajada. Neis mehistes sõnades valitseb emotsionaalne puudulikkus ning empaatiavõime puudus. Ja arvatavasti ongi meil Euroopa kõige mehisem valitsus, kus meeste keskel istub vaid üks põline linnapiiga -keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus. See ei ole aga 21. sajandi valitsuse puhul normaalne, mehe mõistusest siin enam ei piisa. ma arvan, et see ei ole normaalne 21 sajandi valitsuse puhul.
Üle kolme korra Riigikokku ei saaks
Eesti on niivõrd väike riik, et kohati tundub 101 parlamendiliiget asjatu raiskamisena. Seda enam, et diskussioon on ammu saalist kadunud. Eesti suudab olla väga kiire ja dünaamiline. Riik on suures mahus üles ehitatud ja selle eest on ka tunnustust pälvitud. Võib-olla ei jagugi kõigile 101-liikmele enam palju tööd. Kogu töö tehakse ära ju komisjonides - nii meie poliitikud ju väidavad. Parlamendi vähendamise ideed on varemgi proovitud avada, aga ilmselgelt pole ühelgi koosseisul huvi iseenda töökohti vähendada.
Eesti väiksusest tingituna võiks parlamendiliikmetele kehtestada maksimaalselt kolmes riigikogus osalemise reegli. Kui oled hea poliitikuna kolm korda parlamenti tagasi valitud, siis paraku neljandaks korraks enam kandideerida ei saa. Ja kui oled tõesti olnud väga hea, jääb võimalus Euroopa Parlamenti edasi liikuda. Elukutselisi poliitikuid, kes jäävad iga parlamendis istumisega järjest elukaugemaks pole meile vaja.
Selline lahendus lubaks poliitilisse ruumi siseneda uuel verel ja kiiremini kui hetkel see võimalik on. Pärast kolme aastat asuge kirjutama oma memuaare või suunduge lektoriteks, vältige muutumist iseenda karikatuuriks.
Samas on meil ka parlamendiliikmeid, kes istuvad seal aastaid ja kellest avalikkus ei tea mitte midagi. Enne valimisi tõusevad nad korraks esile, naeratavad, jagavad kommi - nii kinnistavad nad endile sooja pidevalt kasvava sissetuleku ja ka muud hüved järgnevaks neljaks aastaks. Paraku leidub ka neid, kes naeratavad vaid tagatubades ja tagavad endile sooja koha.
Te olete alasti, ärgake üles!
Parlamendis istumise piirang aitaks poliitikutel ehk oma valijaskonnaga enam sidet hoida ning konkreetse piirkonna probleemide ja rõõmudega tegeleda. Leidub meil ju ka selliseid poliitikuid, kes määratakse valimiste ajaks esindama piirkondi, ilma sealsetest oludest suurt midagi teadmata. Häältemagnetid, keda on vaja tagasi Riigikokku saada.
Ja muidugi noorpoliitikud, kelle seas valitseb isanda teenimise kultuur. Kui julged isanda peale uriseda, riskid vabatahtlikult oma positsiooni kaotamisega. Seega keegi ei julgegi uriseda. Ning see pole ainult Reformierakonna probleem.
Rahulolematus eksisteerib, see pole enam ainult luul. Luulud on üksnes valitsusel ja parlamentääridel, sest keisrite kombel usuvad nad veel endil riideid seljas olevat. Alasti pole keegi. Ja lippe ja lappe lisatakse nõela pistmata aina juurde, küll rahvas rahuneb.
Rahulolematus on, aga mis on lahendused? On selleks taaskord Riigikogu esimehe Ene Ergma meediasse lükkamine, kus ta teavitab rahulikult, et Riigikogu on valitud rahva poolt ning rahvas oodaku valitsusele hinnangu andmisega järgmiste valimisteni. Eks see ole eestlaslik tõde ja õigus: seniks vait olla ja edasi kannatada. Või siiski barrikaadidele, nii nagu Eugène Delacroix maalil “La Liberté guidant le peuple” ("Vabadus juhib inimesi" ) aastast 1830, kus naine hoiab kõrgel prantsuse lippu, et liikuda edasi vabaduse suunal.
Riigikoguliikmed, rääkige meiega, andke tagasisidet. Mis te riigis toimuvast arvate? Jah, ka sina, sa kõige vaiksem ja tagasihoidlikum liige, ava oma suu, paku ideid ja lahendusi, visioone. Ärka ülesse!
