Täna ei meeldi Tallinna TV, homme põletatakse raamatuid
Elan Öökulli külas, mida kutsutakse ka Valtu külaks. Nõukogude ajal oli selles külas lasteaed, lapsi sündis ja lasteaiakohtadega probleeme polnud. Uute aegade tulekuga lõpetas lasteaed oma eksistentsi. Vallal ei olnud enam raha, et seda ülal pidada. Kuhu pean mina kaebama minema, kui lasteaeda üldse ei ole? Kas ma pean minema Rapla TV-lt raha küsima?
Kui teeme ringkäigu Tallinna lasteaedades, siis näeme, et paljudes kohtades on remont tegemata. Krohv koorub seinalt ja see maskeeritakse laste joonistustega. Ometi on tuba soe ja mängud olemas — Valtu lasteaiast on lihtsalt järel tühi kest. Külas ei ole lasteaeda lihtsalt sellepärast, et nii tahtis valitsus, mis ei hoolinud põllumajandusest ja laskis sellel paljudes paikkondades välja surra.
Mis mõte on sõdida mingi televisiooni vastu? Televisioon tähendab ju kaugnägemist, kas see inimese omadus on siis halb? Inimene ei peaks ahendama oma tunnetusruumi. Kui tal on vastavad seadmed, mis võimaldavad programmi inimestele koju kätte saata, siis kasutagu neid.
Ammutan oma info internetist ja raamatukogudest, seetõttu pole ma kursis, mida näitab Tallinna TV. Ja ka Eesti TV. Kuid asjaolu, et sinna võeti tööle Mart Ummelas, kõneleb juba enda eest. See näitab, et Tallinna TV ei tohiks olla kaugel sõnavabaduse kriteeriumide rakendamisest praktikasse. Ja sõnavabadust vajame nagu õhku.
Mingite kultuurinähtuste ärakeelamine ei vii kuhugi. 1968. aasta tudengirevolutsiooni üks hüüdlauseid, „keelata keelamine“ oli õige ja asjakohane. Täna ei meeldi mõnedele Tallinna TV, homme ei tohi ka luulekogud enam ilmuda.
