"Kell oli umbes 21 ja ma kõndisin mööda pimedat Kaupmehe tänavat, käe otsas kingikotid, kui mulle end üks inimene sappa haakis. Mul pole kunagi olnud hirmu tänaval käia, aga seekord ma tundsin, et see inimene jälitab mind ja tal pole head kavatsused," kirjeldab Anne sotsiaalmeedias.

"Kiirendasin sammu ja nägin vaateaknalt, et seda tegi temagi. Hakkasin jooksma - tema ka. Mõtlesin, et jõuaks vaid Liivalaia tänavani, äkki seal on inimesi. Jõudsin, aga tänav oli täiesti tühi. Otsustasin diagonaalis üle sõidutee joosta, aga tee keskele jõudes ma edasi ei pääsenud, autosid oli palju. Jälitaja jõudis mulle järele ja astus mu ette, et tee tõkestada. Röögatasin: Mida sa tahad? Vastust ei tulnud, aga siis peatus üks auto ja juht käskis jälitajal jalga lasta. Tüüp - rotinäoga, räpane, kõhnapoolne - tegi näo, nagu hakkaks minema. Kohe, kui auto liikuma hakkas, oli ta tagasi," ütleb Anne.

"Seesama auto tagurdas ja hüüdis mulle - hüppa peale! Kui ma õnnelikult juba kodus värisesin, siis meenus, et oma paanikahoo laadses seisundis ei taibanud ma omakasupüüdmatult abistajalt mitte midagi küsida. Ta ütles mulle vaid, et sõidab Taxifyd ja mina ainult korrutasin totakalt - aitäh, päästsid mu elu. Ma ei tea ju, mida see jälitajast inimene tahtis. Ta ju ei teadnud, et mu telefon on lootusetult vana, sularaha pole mul kunagi ja kingikottides vaid lauamängud. Mis iganes see oli - on nii hea teada, et on veel inimesi, kes märkavad. Julgevad vahele tulla, riskides, et neil endil läheb halvasti. Aitäh."