„Mobilitase” projekt ongi toonud meie ülikoolidesse mitmeid teadureid ja professoreid ning kõik tundub kena, kuid lähemal vaatlemisel näeme, et välismaalt saabunud tippteadlaste ja professorite kõrval on Eesti ülikoolides endiselt tööl ka kohalikud teadlased ja professorid, kelle hulgas on väliskonkurentidega võrdväärseid või isegi neist edukamaid tippteadlasi. Samas on aga kohalike spetsialistide töötasud umbes 1,5 Eesti keskmist palka ja see kehtib nii tava- kui ka tippõppejõudude/teadurite puhul. Kui küsime, kas „Eesti talent” saab kandideerida loodud tippteadlase ametikohale võrdsetel alustel väliskolleegiga, siis on vastus eitav. „Mobilitase” projekti reglementi on kirjutatud, et kandidaat ei tohi viimase viie aasta jooksul olla Eestis töötanud üle ühe aasta. Kas on võimalik kandideerida siis mõnele teisele Eesti tippteadlase/tipp-professori kohale? Kahjuks mitte, sest taolisi kohti pole Eesti ülikoolides lihtsalt loodud – kõik on võrdsed.

Repliigi korras küsime, kas lähimineviku välismaist päritolu inimeste mitu korda kõrgema tasustamise puhul sama kvalifikatsiooniga töö eest pole Eestis tegu Euroopale omase võrdse kohtlemise printsiibi rikkumisega? Soo alusel on isegi paarikümneprotsendine palgavahe tekitanud tohutuid diskussioone, kuid kõrghariduses valitsevad mitmekordsed palgaerinevused sõltuvalt inimese lähimineviku töökohast. Miks Eesti tippteadlased/professorid ei tohi kandideerida Eestis loodud tippteadlaste kohtadele – on ju Euroopa Liidus üldine põhimõte, et kandideerida võib mis tahes ametikohale kogu Euroopa Liidu piires?

Kuni esitatud küsimustele vastust otsime, jääb Eesti teadustalentidel (nii noortel kui ka vanematel) kahjuks ainsaks võimaluseks otsida väärikat ja õiglaselt tasustatud tööd välisriikides.