Taksošokk

Kui ma 1991. aastal esimest korda Eestisse tulin, püüdsin olla kameeleon. Ma harjusin enne lõunasööki viina jooma, riputasin WCsse korrektselt Postimehest rebitud ruudukesed ja sundisin end karpkala sööma, kuigi see on põhjamudas elav kala, mis on ka maitsest tunda.

Riigi arenedes kadusid need kombed peagi minevikku. Aga oli ka neid, mis jäid. Eestlased võtavad tuppa tulles endiselt kingad jalast ära, laulupeod panevad mind endiselt nutma ja autoga punase tule all peatumine on ikka kõigest soovituslik. Kõikide muutuste tuules olen püüdnud ajaga kaasas käia ja käituda nagu moodne eestlane, ühe erandiga — mulle ei meeldi endiselt taksos esiistmel sõita.

New Yorgis, kus ma kaheksakümnendate lõpul elasin, ei oleks kellelegi pähe tulnud taksos ette istuda. Taksojuht ei teinud esiust lukustki lahti, kui just tegu polnud meelelise Vogue’i modelliga, kes tundus iseäranis saadaval. Üksikud erandid välja arvatud, leppisid reisijad meeleldi kohaga tagaistmel kuulikindla klaasi taga. Taksojuhid ei hiilanud kuigivõrd oma hügieeniga. Hommikumaadest tulnud lehkasid tihtipeale idamaa turu järele. Valgetel oli enamasti psühhomõrvari olek ja kehal tihedam karvkate kui lumeinimesel. Niisiis oli tagaistmel sõitmiseks üsna mitu head põhjust.

Kui ma aga Eestisse tulin, panin tähele, kuidas taksoga sõitjad vähimagi hirmuta muudkui esiuksest sisse hüppavad. Neil aegadel olid taksod enamasti beežid Žigulid, sekka mõni must Volga. Taksos esiistmele istumine oli sisenemine juhi eraellu. Tehase käigukanginuppu asendas juhi isikupärale vastav loomakolp või klaaskuuli sisse valatud vaenlase sõrm. Armatuurlauda katsid välismaa kleepsud või pisikesed Eesti valdade vapid. Harvadel juhtudel oli armatuuril pead noogutav Ida-Saksa mängukoer.

Ma püüdsin olla eestlane ja hakkasin ees sõitma, aga ma ei saanud lahti tundest, et ma olen tunginud juhi eravaldustesse. Pealegi näis see ähmastavat juhi ja kliendi suhet. Taga istudes olin mina see, keda teenindati. Ees istudes oli mul tunne, et mind võidakse vajada rehvivahetusel.

Minu koht oli tagaistmel. Juhid nihutasid Žiguli tagavarakarburaatori kõrvale, et mulle ruumi teha. Kui nad mind kuidagi imelikuks pidasid, siis olid nad viisakad ega näidanud seda välja.

Nende vaikimine aga muudkui õhutas mu sisekonflikti. “Kui ma istun taga,” mõistatasin ma, “kas ta arvab, et ma pean ennast temast paremaks? Kui ma istun ees, kas ta austab mind rohkem ja petab vähem? Kui põrkavad kokku Žiguli ja kaubarong, kummal istmel on suurem võimalus ellu jääda?”.

Loe Vello Vikerkaare lugu täispikkuses Eesti Ekspressist