TÄISMAHUS: Loe Barack Obama Tallinnas peetud kõnet täispikkuses!

 (51)
TÄISMAHUS: Loe Barack Obama Tallinnas peetud kõnet täispikkuses!
Barack Obama esinemineFoto: Rauno Volmar

USA president Barack Obama pidas Tallinnas Nordea kontserdimajas loengu, kus kinnitas Eestile ja teistele Baltimaadele vankumatut kaitset võimaliku ohu eest iseseisvusele.

President Barack Obama kõne
Pöördumine Eesti rahva poole
Nordea Kontserdimaja
Tallinn, Eesti

Tänan. Suur tänu! Tere Eesti [eesti keeles] ! Tänan, Oskar, toreda sissejuhatuse eest ning selle eest, et esindad tänase Eesti ning eriti selle riigi noorte andekust, energiat ja optimismi. Ja Oskar istub oma isa kõrval, ja tema isa ja mina leppisime kokku, et kuna meie hakkame halliks minema peame me tagama, et keegi tuleb meie jälgedes. Palun tervitame Oskarit suure aplausiga hästi tehtud sissejuhatuse eest!

President Ilves, austatud külalised, Eesti rahvas—on suur au olla koos teiega selles ajaloolises linnas sellel kaunil maal. Tänan teid imelise külalislahkuse eest, mis mulle täna osaks on saanud. Ma saan aru, et ilm on alati selline [naer]. Kahetsen vaid seda, et jäin ilma suvel toimunud Laulupeost. Ja ma proovin tulla tagasi järgmisel korra, et sellest osa saada. Toon täna endaga kaasa Ameerika rahva sõpruse ning mulle on suureks auks tõsiasi, et olen esimene Ameerika Ühendriikide president, kellel on võimalus sellise kõnega Eesti rahva poole pöörduda.

Just äsja oli mul oli taaskord võimalus kohtuda Balti riikide presidentidega ning tänan Läti ja Leedu presidente kohaloleku eest. Meiega on sõbrad kogu regioonist. Samuti soovin tänada kõiki, kes praegust sündmust Vabaduse Väljakul jälgivad. Eriline heameel on siin näha nii hulgaliselt noori. Sest, nagu Oskar, täidate te unelmat, mille nimel võitlesid teie vanemad ja vanavanemad, kuid millest nad said vaid unistada – te elate vabades, sõltumatutes ja demokraatlikes Balti riikides.

Seotud lood:

See vabadusunelm elas üle sajanditepikkuse okupatsiooni ja rõhumise. Vaid viivuks lõi unelm õide iseseisva riigi kujul, siis röövisid selle taas võõrlepingud ja salaprotokollid. Seda unelmat ei lämmatanud massiküüditamised, mis rebisid lapsed vanemate käte vahelt. Unistuse kaitseks asusid vastupanule metsavennad ning seda hoidsid alal luuletajad ja kirjanikud, hoides elus teie keelt ja kultuuri. Siin Eestis elustus see unelm nii paljutähenduslikult teie kõigi häältes – väljakul üsna siin lähedal – kui eestlased leidsid endas julguse astuda vastu impeeriumile ning laulda „Mu isamaa armas, kus sündinud ma“. Ja Heinz Valk—kes on ka täna siin—kõneles kogu laulva revolutsiooni eest sõnadega: „Ükskord me võidame niikuinii!“ [aplaus]

Siis, täpselt 25 aastat tagasi, tuli kogu Baltikumi rahvas kokku ühes maailma silmapaistvamas vabaduse ning vägivallatu vastupanu demonstratsioonis. Sellel augustiõhtul astus kodudest välja vast kaks miljonit inimest, et ühendada käed, moodustades vabadust ülistav inimkett – Balti kett. Inimkett lookles mööda maanteid ja üle põldude, Tallinnast Riiga ja edasi Vilniusesse. Süüdati küünlaid ning lauldi isamaalisi laule. Vanad mehed ja naised tõid välja iseseisvusaja lipud. Noored vanemad võtsid kaasa lapsed, õpetamaks neile, et tarvitseb tavalistel inimestel vaid jõud ühendada ja suured muutused ongi võimalikud. Kui inimesed Eestis ketiga ühinesid, oli parooliks märksõna „vabadus“. Üks mees lausus sel päeval: „Berliini müür on tehtud tellisest ja betoonist. Meie müür on tugevam.“
Nii see ka oli. Vaid mõne kuu jooksul langes Berliini müür. Järgmisel aastal hääletasid Balti riikide kodanikud lõpuks valimistel. Ning kui minevikuvõimud üritasid veel viimastel hingetõmmetel võimu haarata, panite teie vastu. Leedukad seisid rinnutsi tankidega. Lätlased tõusid barrikaadidele. Siinsamas Tallinnas ruttasid inimesed Teletorni, et kaitsta demokraatia levilaineid. Teie võitsite. Nõudsite tagasi oma riigid. Ning oma uues põhiseaduses kuulutasite te järgmist: „Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu.“

Kuid Baltikumi rahvad teadsid ka, et vabadusel on vaja tõhusat julgeolekuvundamenti. Nii liitusite varmalt NATO alliansiga. Võtsime teid uute liitlastena vastu suure uhkusega, et põhiseaduses antud lubaduse – teie aegumatu iseseisvuse – kaitsel seisaks alati maailma ajaloo tugevaim militaarliit.

Täna saavad teilt inspiratsiooni teised rahvad Kiievist Tuneesiani , kes samuti on oma demokraatiat rajamas. Teie kogemused on aga ka hoiatava iseloomuga – see protsess ei ole lihtne ega kiire. Baltikumis tuli pärast aastakümneid kestnud autoritaarset võimu demokraatlikke harjumusi taasõppida. Rajada tuli heale valitsemistavale kohased institutsioonid. Majanduses oli vaja reforme. Teie territooriumilt tuli välja viia võõrväed.

Sellise ulatusega üleminekud on igale riigile hirmuäratavaks ettevõtmiseks. Balti riigid näitasid aga kogu maailmale, mis on võimalik siis, kui vabad rahvad soovitud muutuste nimel jõud ühendavad. Just selles eepilises ideede vastuseisus - vabaduse ja autoritarismi vahel, priiuse ja rõhumise vahel – on teie edu, justnagu 25. aasta tagune inimkettki, tõenduseks tõsiasjale, et meie ideoloogia jääb alati tugevamaks.
Tugevamad oleme seetõttu, et meie oleme demokraatlikud riigid. Me ei kohku vabade ja ausate valimiste ees, sest tõeline õigusjärgsus võib sündida vaid ühest allikast – rahvast endast. Me ei karda sõltumatut kohtuvõimu, kuna mitte keegi ei ole erand seaduse silmis. Meid ei hirmuta ei vaba ajakirjandus, elujõuline väitlus ega tugev kodanikuühiskond, sest riigijuhid peavad oma tegude eest vastutama. Me ei tunne hirmu selle ees, kui noored suunduvad Interneti avarustesse õppima, avastama ja organiseerima, sest teame, et riik on seda edukam, mida vabamalt on võimalik mõelda ja otsustada selle kodanikel.

Oleme tugevamad, kuna võtame varmalt omaks avatud majanduse. Siin Eestiski näeme, kui edukad on vabaturud, lõimumine Euroopaga ning radikaalsed reformid. Teist on saanud maailma üks eesrindlikumaid riike Interneti kasutuses – Eesti on maailma juhtriik e-valitsuse ning kõrgtehnoloogiliste idufirmade vallas. Eesti rahva ettevõtlik vaim on valla pääsenud ning teie innovatsioonid – näiteks Skype – muudavad kogu maailma.
Oleme tugevamad ka seetõttu, et hoiame kokku. Sellel aastal täitub Balti riikide NATO liikmeks saamisest 10 aastat. Vaid kümmekond aastat tagasi kahtlesid skeptikud, kas Balti riigid on selliseks ülesandeks valmis. Täna tarvitseb neil vaid jälgida meie õppusi, kus meie ühendvägede jõud koostöös õlg õla kõrval aina kasvab. Pöörake pilk Afganistani, kus kõik meie väed on üheskoos ohvreid toonud, et tagada meie kõigi turvalisus ning kus vaid kolme kuu pärast lõpeb kavandatult NATO ajaloo ulatuslikem missioon. Nii ei jää ruumi kahtlustele—tänu Balti riikidele on meie liit veelgi tugevam.

Teie edulugu annab tunnistust laiaulatuslikumast tõest – põlvkondade töö tulemusel, kuna ühendasime jõud tõhusas liidus, tänu sellele, et siinse kontinendi inimesed on loonud koostööle ja rahule pühendunud Euroopa Liidu, oleme jagatud tulevikunägemuse nimel teinud ajaloolisi edusamme, pürgides tervikliku, vaba ja rahus eksisteeriva Euroopa poole.

Olles aga täna siia kogunenud, ähvardab eelnimetatud tulevikunägemust Venemaa agressioon Ukraina vastu. Tegu on jultunud rünnakuga Ukraina – suveräänse ja iseseisva Euroopa riigi - territoriaalse tervilikkuse vastu. Sellise teguviisiga esitatakse väljakutse meie rahvusvahelise süsteemi ühele põhiprintsiibile – riigipiire ei saa relva ähvardusel ümber joonistada; igal riigil on õigus oma tuleviku üle ise otsustada. Nimetatud tegutsemine õõnestab rahvusvahelist korda, kus au sees on indiviidide ja riikide õigused, mida ei saa toore jõuga lihtsalt ära võtta. Just see kõik on praegu kaalul Ukrainas ning seetõttu toetamegi tänasel päeval Ukraina rahvast. [aplaus]
Heidame ükskord ometi lõplikult kõrvale praeguse kriisi tekitanud iganenud mõtteviisi ja moonutused. Meie NATO Allianss ei ole suunatud ühegi teise riigi „vastu“; oleme demokraatlike riikide liit, mille eesmärgiks on meie endi kollektiivne kaitse. Riigid nagu Eesti, Läti ja Leedu ei ole „endine Nõukogude Liidu territoorium“. Olete suveräänsed ja iseseisvad riigid, millistel on õigus ise otsustada. Teie julgeoleku küsimustes ei ole ühelgi teisel riigil vetoõigust.

Proteste Ukrainas Maidani peaväljakul ei organiseerinud „neonatsid“ ega „fašistid“. Tegu oli tavaliste ukrainlastega – meeste ja naiste, noorte ja vanadega – kellel sai villand korrumpeerunud valitsemiskorrast ning kes tahtsid osa saada ülejäänud Euroopas nähtavast progressist ja õitsengust. Samuti ei asunud need ukrainlased „relvastatult võimu haarama“. Kui rikuti kokkulepet viia läbi põhiseadusreform, lahkus endine president ametist ning parlament toetas uusi valimisi. Täna on ukrainlastel uus demokraatlikult valitud president ning ootan väga kohtumist president Porošenkoga Ovaalkabinetis juba sel kuul. Tema valisid Ukraina inimesed.
Ida-Ukrainat ei destabiliseerinud mitte Kiievis asuv valitsus; tegu on venemeelsete separatistidega, keda julgustab Venemaa, rahastab Venemaa, õpetab välja Venemaa, varustab Venemaa ja relvastab Venemaa. Samuti ei ole nüüd Ukrainasse liikunud Vene väed ei humanitaar- ega rahuvalvemissioonil. Tegu on Vene tankides Vene relvi kandvate Vene lahingvägedega. Niisiis, need on faktid. Need on tõestatavad. Need ei ole vaidlustatavad.

Riigi juhitud propaganda tulemusel on paljud venelased veendunud, et nimetatud sammud tugevdavad Venemaad. Siiski ei ole tsaaride ajastusse tagasipöördumine, et tagasi nõuda 19. sajandil „kaotatud“ maid, sobiv viis tagada Suur-Venemaad 21. sajandil [aplaus]. Selline tegutsemine näitab vaid, et ohjeldamatu natsionalism on viimane abinõu nende käes, kes ei suuda ja ei taha tagada tegelikku edasiminekut ning võimalusi omaenda rahvale omas riigis.
Väljendame selgelt ka oma seisukohta. Just niisamuti nagu keeldusime aktsepteerimast suuremate riikide domineerimist väiksemate Euroopa riikide üle eelmisel sajandil, lükkame tänagi otsustavalt tagasi igasuguste mõjusfääride idee [aplaus]. Nagu ei aktsepteerinud me kunagi Balti riikide okupatsiooni ja ebaseaduslikku anneksiooni, nii ei lepi me ka Venemaa okupatsiooni ja ebaseaduslikku anneksiooniga Krimmis—ega kuskil Ukrainas [aplaus].

Vabade rahvastena, alliansina, jääme kindlale ühisele positsioonile, astumaks vastu hetkekatsumusele. Meie tegevusplaan on järgmine.

Esiteks kaitseme NATO liitlasi – igat liitlast. Selles alliansis ei ole vanu liikmeid ja uusi liikmeid, vanempartnereid ja noorpartnereid – on vaid liitlased, nii lihtne kõik ongi. Me kaitseme absoluutselt iga NATO liikme territoriaalset puutumatust. Täna patrullib Baltikumi õhuruumis veelgi rohkem NATO õhusõidukeid. Maapinnal on veelgi enam Ameerika vägesid, kes läbivad väljaõpet ning roteeruvad kõikides Balti riikides. Rohkem NATO laevu patrullib Mustal merel. Täna õhtul lendan NATO tippkohtumisele Walesis ning olen arvamusel, et meie allianss peaks nimetatud kaitsemeetmeid veelgi tõhustama—niikauaks kui vaja. Sest Tallinna, Riia ja Vilniuse kaitse on just niisama oluline kui Berliini, Pariisi ja Londoni kaitsmine [aplaus].
Pika Nõukogude okupatsiooni ajal kirjutas suur Eesti poetess Marie Under luuletuse, milles hüüdis maailmale: „Kes annab abi? Kohe, praegu, nüüd!“ Eesti rahvas, Baltikumi rahvas – täna ühendab meid Lepingu Organisatsioon. Meil on üksteise ees pühalik kohustus. Artikkel 5 on sulaselge—rünnak ühe vastu on rünnak kõigi vastu. Niisiis, kui sellisel hetkel leiate end veelkord küsimas: „Kes annab abi?“, on vastus teada – NATO liit, sealhulgas Ameerika Ühendriikide relvajõud, „kohe, praegu, nüüd!“ [aplaus]. Tuleme appi Eestile. Tuleme appi Lätile. Tuleme appi Leedule. Kord kaotasite oma iseseisvuse. NATO abiga ei kaota te seda enam kunagi [aplaus].
Teiseks—ja lisaks juba võetud meetmetele – Ameerika Ühendriigid teevad kõik endast sõltuva, toetamaks NATO liitlaste julgeolekut ning tõhustamaks veelgi Ameerika sõjaväelist kohalolekut Euroopas. Uus initsiatiiv, mille Varssavis välja käisin, sisaldab mitmeid asjaomaseid elemente ning teeme Kongressiga pidevat tööd, et asi lõpule viia. Balti riikides tähendaks see lisanduva Ameerika varustuse paigutamist, et kõik oleks vajadusel kasutusvalmis. See tähendaks ka veel rohkematki väljaõpet ja õppusi meie sõjavägede koostöös. Samuti tähendaks see ka suuremat arvu Ameerika väeüksusi - sealhulgas ka Ameerika jalaväelasi – mis pidevalt liiguvad Eesti, Läti ja Leedu vahel.
Kolmandaks, NATO vägedel on vaja võimet kriisiolukorras veel kiiremini positsioonidele paigutuda. Sel nädalal peab meie allianss olema üksmeelel uue plaani suhtes, millega tõhustatakse meie valmisolekut. Peame oma kaitseplaneerimist kiirendama, et olla valmis ükskõik millise ohu korral ükskõik millisele liitlasele. Meil peab olema tarvilik infrastruktuur ja vahendid täiendavate jõudude kiireks vastuvõtuks, seda ka siin Baltikumis. Peame tõhustama NATO kiirreageerimisjõudu, et see saaks veel rutem positsioonidele asetuda, mitte ainult ohtudele reageerides, vaid neid ära hoides.

Isegi tavaohtudega silmitsi seistes tuleb meil rinda pista ka muude väljakutsetega. Sealhulgas propagandakampaaniad, mille eesmärgiks on tekitada hirmu ning inimesi üksteisest lahutada. Lükkame tagasi vale, et inimesed ei saa koos elada ja areneda vaid seetõttu, et neil on erinev taust või nad räägivad erinevat keelt. Ning parim vastumürk sellisele kõverdunud mõtlemisele peitub meid iseloomustavates väärtustes. Mitte vaid Balti riikides, vaid terves Euroopas peame me tunnustama iga indiviidi loomupärast väärikust ning inimõigusi – sest meie demokraatiad ei saa olla tõeliselt edukad enne, kui juurime välja erapoolikuse ja eelarvamused nii institutsioonidest kui oma südamest. Peame au sees hoidma vaba ajakirjandust ja sõnavabadust, sest lõppude lõpuks ei saa valed ja väärinformatsioon tõe vastu. Peame toetama avatud ja kaasavaid ühiskondi, sest meie riigid on edukamad ning jõukamad, kui võtame avasüli vastu kõigi inimeste, ka vähemuste, anded. See on osa tööst, mis meid ees ootab [aplaus]. See on eeskuju, mille peame tooma.
Neljandaks—isegi kui meie riigid on tugevad siseriiklikult, tuleb meil ka allianss tuleviku tarbeks tugev hoida. Peame investeerima salaluure-, seire-, luure- ja raketitõrjesuutlikkusse. Ning siin Euroopas peavad riigid tegema veelgi enam, kannustamaks meie liitu alalhoidvat kasvu ja õitsengut. Oma suureks uhkuseks paistab Eesti silma liitlasena, kes panustab meie liidu kaitsesse täies asjakohases ulatuses – kogu 2% oma SKT-st. Ka Läti ja Leedu on lubanud samamoodi toimida. Just selle nädala…see on aplausi väärt [aplaus]. Just selle nädala tippkohtumisel on igal NATO liikmesriigil võimalus võtta endale vastutus täita oma kohustusi meie allianssi ees. Eesti teeb seda; nii peab toimima iga liitlane.

Viiendaks—peame jätkuvalt ühiselt vastu astuma Venemaa agressioonile Ukrainas [aplaus]. President Putin on korduvalt ignoreerinud võimalust lahendada Ukraina kriis diplomaatilisel teel.
Ameerika Ühendriigid, Euroopa Liit ning meie partnerid igal pool maailmas on kõik öelnud, et nad eelistavad diplomaatilist lahendust. Aga nähes Venemaa soovimatust seda võimalust kasutada oleme ühendanud jõud, et kohaldada Venemaale tema tegude eest olulisi sanktsioone. Pole põhjust kahelda, Venemaa maksab tehtu eest. Kapital voolab riigist välja ning välisinvesteeringud vähenevad järsult, sest investorid teavad, et tänase Venemaaga ei ole heauskselt võimalik asju ajada. Vene majanduses on alanud langus. Riigi energiatootmises, mis on kogu Venemaa mootoriks, on oodata langust. Venemaa krediidireiting on pea rämpsstaatuses ning rubla langes kõigi aegade madalaimale tasemele. Lühidalt öeldes, Venemaa tegevus Ukrainas nõrgestab Venemaad ning kahjustab Vene rahvast.

Asi ei pea aga nii olema. Venemaa nõrgenemine ei ole meie huvides. Tegu on rikkaliku ajaloo ja tähelepanuväärse rahvaga riigiga. Samas aga ei väldi me vastasseisu Venemaaga. Viimase kahe aasta vältel on Ameerika Ühendriigid teinud suuri jõupingutusi, hõlmamaks Venemaad riikide kogukonda ning julgustamaks riigi majanduslikku edu. Tervitame tugevat ja kasvavat Venemaad, mis panustab rahvusvahelisse julgeolekusse ja rahusse ning lahendab vaidlusi rahumeelselt, rakendades diplomaatiat. Kontrastina Venemaa tänasele isolatsioonile ja majandusraskustele tagab see rada – sealhulgas stabiilne ja edukas Ukraina, kelle suveräänsust austatakse –Venemaale suurema edu, paremad võimalused ning ärateenitud austuse. See on tee, mis saab alguse Venemaa suunamuutusest ning Ukrainast lahkumisest, et ukrainlased saaks oma otsused ise teha. Mul pole mingit kahtlust, et üks neist otsustest oleks omada tugevaid suhteid mitte ainult Euroopaga, vaid ka Venemaaga. Aga see peab olema vaba valik.
Eelöelduga jõuame viimase valdkonnani, kus meie riigid peavad edaspidigi kokku hoidma – nende vankumatu toetamisega, kes püüdlevad vabaduse poole. Nende hulka kuulub ka Ukraina rahvas. Vähesed mõistavad seda paremini, kui Balti rahvad. Kibedast kogemusest teate omast käest, et julgeolekut ja vabadusi ei saa kunagi iseenesestmõistetavana võtta.

Soovime, et ukrainlased oleksid iseseisvad ja tugevad ning saaksid oma valikud ise langetada, et neid ei kummitaks hirm ja heidutamine. Sest mida enam riike on vabad ja tugevad ning ei vabad heidutusest, seda kindlamad on meie vabadused. Nii aitavad Ameerika Ühendriigid Ukrainas kaasa reformide läbiviimisele, et pääseda korruptsioonipärandist ja rajada demokraatlikke institutsioone, arendada Ukraina majandust ning – nagu ka muudes Euroopa riikides – mitmekesistada riigi energiaallikaid, sest ükski riik ei tohiks kunagi olla pantvang teisele riigile, mis käsitseb energiat relvana [aplaus]. Jätkame väljaõppe ja abi pakkumisega, aitamaks Ukraina sõjaväel oma riiki kaitstes tõhusamalt toimida. Ning kuna antud kriisil ei ole sõjaväelist lahendust, jätkame ka president Porošenko toetamist tema pingutustes eesmärgiga saavutada rahu, sest nagu kõikidel iseseisvatel riikidel, peab ka Ukrainal olema vabadus ise oma saatuse üle otsustada.

Sel nädalal peab NATO selgeltmõistetavalt väljendama ka oma toetust Ukrainale. Meie allianss on Ukrainaga olnud partnerlussuhtes üle 20 aasta. Ukraina väed on NATO operatsioonidel Balkanil ja Afganistanis väljapaistvalt teeninud. Walesis kohtume alliansina president Porošenkoga, demonstreerimaks, et meie 28 riiki toetavad üksmeelselt Ukraina suveräänsust ning riigi õigust oma territooriumi kaitsta. Loomulikult on Ukrainal vaja enamat kui vaid sõnu. NATO peab võtma endale konkreetsed kohustused aidata Ukrainat oma julgeolekujõudude kaasajastamisel ja tugevdamisel. Peame tegema veel enamat, et aidata ka teisi NATO partnereid—sealhulgas Gruusiat ja Moldovat – oma kaitsemeetmete tõhustamisel [aplaus]. Samuti tuleb meil taaskinnitada alati meie allianssi juhtinud põhimõtet – neile riikidele, mis meie standardeile vastavad ning mis suudavad teha olulisi panuseid ühendatud julgeolekusse, on NATO liikmelisuse uks alati avatud.
Praegu on proovilepaneku aeg. Separatistide tegevus Ukrainas ja Venemaal kutsub esile julmi taktikaid Euroopa mineviku hämarustest, millised peaksid olema nüüdseks vaid ajalooline mälestus. Maskides mehed ründavad hooneid. Lippudeta sõdurid hiilivad üle riigipiiri. Vägivald sunnib perekonnad põgenema ning tapab tuhandeid, sealhulgas pea 300 süütut meest, naist ja last igalt poolt Euroopast ja maailmast, kes hukkusid siis, kui nende lennuk taevast alla tulistati. Seistes silmitsi kontrollimatuna näiva vägivalla ning niivõrd arutute kannatustega, on kerge muutuda küüniliseks. Võib näida ahvatlev anda järele mõttele, et rahu ja julgeolek on meie haardeulatusest väljas.
Kuid täna kinnitan teile kõigile—eriti kõigile siinviibivatele noortele—ärge kunagi sellisele küünilisusele alluge. Ärge kaotage kunagi idealismi ja optimismi, mis ongi kõikide suurte muudatuste alustala [aplaus]. Ärge loobuge kunagi usust, mis kinnitab - kui midagi soovime, kui rabame selle nimel, kui ühendame jõud, siis võib tulevik olla teistsugune; homne päev võib olla helgem. Lõppude lõpuks – ainus põhjus, miks täna siin vabas ja demokraatlikus Eestis oleme, on see, et Eesti rahvas ei andnud kunagi alla.

Te ei alistunud, kui Punaarmee saabus ida poolt või kui natsid tulid läänest. Te ei vandunud alla, kui Nõukogude võim naasis või kui paremad ja helgemad teie hulgast saadeti koonduslaagritesse, et mitte kunagi naasta. Te ei andnud alla pika okupatsiooni ajal, mis üritas murda teie vaimu ning põrmustada teie kultuuri. Nende tankid ei saanud vastu teie laulus üheks saanud hääle moraalsele jõule. Nende seinad ei olnud midagi väärt võrrelduna ajaloolises murdmatus ketis ühinenud rahva tugevusega. Nagu poolakad ja ungarlased, tšehhid ja slovakid ning ida-sakslased müüri peal, olite teie tugevamad ning ei lakanud hetkekski uskumast, et „ükskord me võidame niikuinii“.

Täna annab teie kogemus – teie võit – lootust rahvastele igal pool maailmas. Jah, kindlasti esineb tagasilööke ja pettumusi, samuti kahtluse- ja meeleheitehetki. Ajaloohoovustel on tõusud ja mõõnad, siiski liigub kõik aja kulgedes vabaduse poole – üha enam inimesi igas maailma nurgas asub nõudma oma universaalseid õigusi. Just seetõttu on lõpuks meie ideed ikkagi tugevamad. Just seetõttu meie ideaalid võidavadki.
Väärikus võidab, sest kõik inimesed on sündinud võrdsena, neil on vaba tahe ja võõrandamatud õigused. Nii kukub lõpuks läbi igasugune riigivõim või valitsuskord, mis neid õigusi eitada üritab ning riigid, kus neid väärtusi au sees hoitakse, muutuvad aina tugevamaks.

Õiglus võidab, sest jõud ei ole veel õigus ning ainus tee kestva rahuni on see, kus inimesed teavad, et nende väärikust ei ohustata ja nende õigusi kaitstakse. Ning kodanikud nagu ka riigid ei lepi kunagi maailmaga, kus suurtel on voli väikseid kiusata. Varem või hiljem, nad astuvad vastu [aplaus].

Demokraatia võidab, sest valitsuse õigusjärgsus saab tuleneda vaid kodanikest; sest praegusel teabe- ja võimaluste loomise ajastul ihkavad inimesed oma elu üle suuremat, mitte väiksemat kontrolli; ning sest rohkem kui ükski teine kunagi eksisteerinud valitsuskord, suudab vaid indiviidi puutumatuses juurdunud demokraatia tagada tõelise edasimineku.
Vabadus võidab, mitte seetõttu, et see on möödapääsmatu, mitte seetõttu, et nii on määratud, vaid seetõttu, et inimese põhipüüdlused – väärikus, õiglus, demokraatia – ei kao kunagi. Neid võidakse alla suruda. Ajuti võidakse neid vaigistada, kuid nad tuikavad iga inimese südames paigas, kuhu ühegi riigikorra haare ei ulatu, leegitsedes tulena, mida ükski armee ei suuda kustutada. Ning senikaua kui vabad rahvad võtavad kokku oma enesekindluse, julguse ja tahte kaitsta hinnatud väärtusi, on vabadus alati tugevam ning meie ideed jäävad peale – tulgu, mis tuleb.

Tänan teid. Ning pikka iga meie suurele alliansile. Tänan teid. Tänan teid väga.

// Kõne originaalversioon //

Remarks of President Barack Obama

As Prepared for Delivery

Address to the People of Estonia &The Baltic Nations

Nordea Concert Hall

Tallinn, Estonia

Wednesday, September 3, 2014

Hello Estonia! Tere Eesti! Thank you, Oskar, for your wonderful introduction—and for representing the talent and energy and optimism of today’s Estonia, especially its young people. Please give Oskar a round of applause.

President Ilves, distinguished guests, people of Estonia—it is a great pleasure to be with you in this historic city, in this beautiful land. I thank you for the incredible hospitality you’ve shown me today. My only regret is that I missed this summer’s Laulupidu. I bring with me the friendship of the American people, and I am honored to be the first President of the United States to deliver an address like this to the people of Estonia.

I just had the opportunity to meet once again with the presidents of all the Baltic states, and I thank President Berzins for being here. We’re joined by our friends from Latvia. And Lithuania. And I want to say a special welcome to everyone watching this out in Freedom Square. I’m especially pleased to see so many young people here today. You are fulfilling the dream that your parents and grandparents struggled for but could only imagine—living your lives in free and independent and democratic Baltic nations.

That dream of freedom endured through centuries of occupation and oppression. It blossomed into independence, only to have it stolen by foreign pacts and secret protocols. It survived the mass deportations that ripped parents from their children. It was defended by Forest Brothers in their resistance and sustained by poets and authors who kept alive your languages and cultures. And here in Estonia, it was a dream that found its most eloquent expression in your voices—on a grassy field not far from here, when Estonians found the courage to stand up against an empire and sing “land of my fathers, land that I love.” And Heinz Valk—who is here today—spoke for the entire Singing Revolution when he said, “one day, no matter what, we will win!”

Then, exactly twenty five years ago, people across the Baltics came together in one of the greatest displays of freedom and nonviolent resistance that the world has ever seen. On that August evening, perhaps two million people stepped out of their homes and joined hands—a human chain for freedom, the Baltic Way. They stretched down highways and across farmlands, from Tallinn to Riga to Vilnius. They lit candles and sang their anthems. Old men and women brought out their flags of independence. Young parents brought their children to teach them that when ordinary people stand together, great change is possible. Here in Estonia, when people joined the line, the password was “freedom”—vabadus. As one man said that day, “the Berlin Wall is made of brick and concrete. Our wall is stronger.”

And it was. Within months, that wall in Berlin was pushed open. The next year, the Baltic peoples finally voted in elections. And when the forces of the past made their last grab for power, you stood up. Lithuanians faced down tanks. Latvians manned barricades. Here in Tallinn, citizens rushed to the TV tower to defend the airwaves of democracy. You won. You reclaimed your countries. And in your new constitution you declared, “the independence and sovereignty of Estonia are timeless and inalienable.”

But the people of the Baltic nations also knew that freedom needs a foundation of security. So you reached out to join the NATO Alliance. And we were proud to welcome you as new allies, so that those words of your constitution—your timeless independence—will always be guaranteed by the strongest military alliance the world has ever known.

Today, people working to build their own democracies— from Kiev to Tunis—look to you for inspiration. Your experience cautions that progress is neither easy nor quick. Here in the Baltics, after decades of authoritarian rule, the habits of democracy had to be learned. The institutions of good governance had to be built. Economies had to be reformed. Foreign forces had to be removed from your territory.

Transitions of this magnitude are daunting for any nation. But the Baltics show the world what’s possible when free peoples come together for the change they seek. And in that great contest of ideas—between freedom and authoritarianism, between liberty and oppression—your success proves, like that human chain 25 years ago, that our way will always be stronger.

We’re stronger because we are democracies. We’re not afraid of free and fair elections, because true legitimacy can only come from one source—the people. We’re not afraid of an independent judiciary, because no one is above the law. We’re not afraid of a free press or vibrant debate or a strong civil society, because leaders must be held accountable. We’re not afraid to let our young people go online to learn and discover and organize, because we know that countries are more successful when citizens are free to think for themselves.

We’re stronger because we embrace open economies. Here in Estonia, we see the success of free markets, integration with Europe and hard reforms. You’ve become one of the most wired countries on Earth—a global leader in e-government and high-tech tech start-ups. The entrepreneurial spirit of the Estonian people has been unleashed, and your innovations—like Skype—are transforming our world.

And we’re stronger because we stand together. This year we celebrate the 10th anniversary of the Baltics in NATO. A decade ago, skeptics wondered whether your countries were up to the task. Today, they need only look at our training exercises, where our troops grow even stronger together, shoulder to shoulder. Look at Afghanistan, where our forces have sacrificed together to keep us safe—and where, in just three months, the largest operation in NATO history will come to an end, as planned. So there’s no doubt—the Baltics have made our alliance even stronger.

Your progress reflects a larger truth—because of the work of generations, because we’ve stood together in a great alliance, because people across this continent have forged a European Union dedicated to cooperation and peace, we have made historic progress toward the vision we share—a Europe that is whole and free and at peace.

As we gather here today, however, this vision is threatened by Russia’s aggression against Ukraine. It is a brazen assault on the territorial integrity of Ukraine—a sovereign and independent European nation. It challenges that most basic of principles of our international system—that borders cannot be redrawn at the barrel of a gun; that nations have the right to determine their own future. It undermines an international order where the rights of peoples and nations are upheld and cannot simply be taken away by brute force. This is what’s at stake in Ukraine, and this is why we stand with the people of Ukraine today.

Let’s put to rest, once and for all, the outdated thinking and distortions that have caused this crisis. Our NATO Alliance is not aimed “against” any other nation; we’re an alliance of democracies dedicated to our own collective defense. Countries like Estonia, Latvia and Lithuania are not “post-Soviet territory.” You are sovereign and independent nations with the right to make your own decisions. No other nation gets a veto over your security.

The protests in Ukraine, on the Maidan, were not led by “neo-Nazis” or “fascists.” They were ordinary Ukrainians—men and women, young and old—who were fed up with a corrupt regime and who wanted to share in the progress and prosperity they see in the rest of Europe. And they did not engage in an “armed seizure of power.” After an agreement was brokered for constitutional reform, the former president then abandoned his office, and parliament endorsed new elections. Today, Ukrainians have a new democratically-elected president—and I look forward to welcoming President Poroshenko to the Oval Office this month.

It was not the government in Kiev that destabilized eastern Ukraine; it’s been the pro-Russian separatists who are encouraged by Russia, financed by Russia, trained by Russia, supplied by Russia and armed by Russia. And the Russian forces that have now moved into Ukraine are not on a “humanitarian” or “peacekeeping mission.” They are Russian combat forces with Russian weapons in Russian tanks.

As a result of state-run propaganda, many Russians have become convinced that these steps strengthen Russia. But reaching back to the days of the tsars—trying to reclaim lands “lost” in the 19th century —is not the way to secure Russia’s greatness. It only shows that unrestrained nationalism is the last refuge for those who cannot deliver real progress and opportunity to their own people at home.

Let’s also be clear where we stand. Just as we refused to accept smaller European nations being dominated by bigger neighbors in the last century, we reject any talk of spheres of influence today. And just as we never accepted the occupation and illegal annexation of the Baltic nations, we will not accept Russia’s occupation and illegal annexation of Crimea—or any part of Ukraine.

As free peoples, as an alliance, we will stand firm and united to meet the test of this moment. Here’s how.

First, we will defend our NATO allies—every ally. In this alliance, there are no old members or new members; no senior partners or junior partners—there are just allies, pure and simple. And we will defend the territorial integrity of every single one. Today, more NATO aircraft patrol the skies of the Baltics. More American forces are on the ground—training and rotating through each of the Baltic states. More NATO ships patrol the Black Sea. Tonight, I depart for the NATO Summit in Wales, and I believe our alliance should extend these defensive measures—for as long as necessary. Because the defense of Tallinn and Riga and Vilnius is just as important as the defense of Berlin and Paris and London.

During the long Soviet occupation, the great Estonian poet, Marie Under, wrote a poem in which she cried to the world: “Who’ll come to help? Right here, at present, now!” People of Estonia, people of the Baltics—today we are bound by our treaty alliance. We have a solemn duty to each other. Article 5 is crystal clear—an attack on one is an attack on all. And so if, in such a moment, you ever ask again, “Who’ll come to help?” you’ll know the answer—the NATO Alliance, including the armed forces of the United States of America, “right here, present, now!” We’ll be here for Estonia. We’ll be here for Latvia. We’ll be here for Lithuania. You lost your independence once before. With NATO, you’ll never lose it again.

Second—and in addition to the measures we’ve already taken—the United States is working to bolster the security of our NATO allies and further increase America’s military presence in Europe. The new initiative I proposed in Warsaw this spring includes several elements, and we’re working with Congress to get it done. Here in the Baltics, it would mean positioning more American equipment so it’s ready if needed. It would mean more training and exercises between our militaries. And it would mean more U.S. forces—including American boots on the ground—continuously rotating through Estonia and Latvia and Lithuania.

Third, NATO forces need the ability to deploy even faster in times of crisis. This week, our alliance must unite around a new plan to enhance our readiness. We need to step up our defense planning, so we’re fully prepared for any threat to any ally. We need to have the infrastructure and facilities that can receive rapid reinforcements, including here in the Baltics. We need to enhance NATO’s rapid Response Force so it can deploy even more quickly and not just react to threats, but deter them.

Even as we meet conventional threats, we need to face other challenges. That includes propaganda campaigns that try to whip up fears and divide people from one another. We reject the lie that people cannot live and thrive together, just because they have different backgrounds or speak a different language. And the best antidotes to such twisted thinking are the values that define us. We must acknowledge the inherent dignity and human rights of every person—because our democracies cannot truly succeed until we root out bias and prejudice, both from our institutions and our hearts. We must uphold a free press and freedom of speech—because, in the end, lies and misinformation are no match for the truth. We must embrace open and inclusive societies, because our countries are more successful and more prosperous when we welcome the talents of all our people, including minorities. That’s part of the work we must do.

Fourth—even as we keep our countries strong at home—we need to keep our alliance strong for the future. We need to invest in capabilities like intelligence, surveillance, reconnaissance and missile defense. And here in Europe, nations need to do more to spur the growth and prosperity that sustains our alliance. To its great credit, Estonia stands out as an ally that contributes its full share—its full two percent of GDP—to the defense of our alliance. Latvia and Lithuania have pledged to do the same. This week’s summit is the moment for every NATO nation to step up and commit to meeting its responsibilities to our alliance. Estonia does it; every ally must do it.

Fifth—we must continue to stand united against Russia’s aggression in Ukraine. Repeatedly, President Putin has ignored the opportunity to resolves the crisis in Ukraine diplomatically.

The United States, the European Union, and our partners around the world have therefore come together to impose major sanctions on Russia for its actions. And make no mistake, Russia is paying a price. Capital is fleeing and foreign investment is plummeting—because investors know that today’s Russia is a bad bet. The Russian economy has slipped into recession. Its energy production—the engine of Russian growth—is expected to drop. Its credit rating is near junk status, and the ruble just fell to an all-time-low. In short, Russia’s actions in Ukraine are weakening Russia and hurting the Russian people.

It doesn’t have to be this way. We have no interest in weakening Russia. It is a nation with a rich history and a remarkable people. Nor do we not seek confrontation with Russia. Over the past two decades, the United States has gone to great lengths to welcome Russia into the community of nations and to encourage its economic success. We welcome a Russia that is strong and growing, that contributes to international security and peace, and that resolves disputes peacefully, with diplomacy. In contrast to Russia’s isolation and economic woes today, that path—including a stable and prosperous Ukraine—also means greater success and opportunity and respect for Russia. That is the path Russia can choose; the path that will deliver true progress for the Russian people—but it’s a path that starts by Russia changing course and leaving Ukraine.

This brings me to the final area where our nations must continue to stand together—in our steadfast support of those who reach for their freedom. That includes the people of Ukraine. Few understand this better than the Baltic peoples. You know, from bitter experience, that we can never take our security and liberties for granted.

We want Ukrainians to be independent and strong and able to make their own choices, free from fear and intimidation. So the United States will continue to help Ukraine reform—to escape a legacy of corruption and build democratic institutions, to grow its economy, and—like other European nations—diversify its energy sources, because no country should ever be hostage to another nation that wields energy like a weapon. We’ll continue to offer training and assistance to help the Ukrainian military grow stronger as they defend their country. And since there is no military solution to this crisis, we’ll continue to support President Poroshenko’s efforts to achieve peace, because, like all independent nations, Ukraine must be free to decide its own destiny.

This week, NATO must send an unmistakable message of support to Ukraine as well. Our alliance has had a partnership with Ukraine for more than 20 years. Ukrainian forces have served with distinction in NATO operations in the Balkans and Afghanistan. In Wales, we’ll meet as an alliance with President Poroshenko to show that our 28 nations are united in support of Ukraine’s sovereignty and its right to defend its territory. Of course, Ukraine needs more than words. NATO must make concrete commitments to help Ukraine modernize and strengthen its security forces. We must do more to help other NATO partners—including Georgia and Moldova—strengthen their defenses as well. And we must reaffirm the principle that has always guided our alliance—for countries that meet our standards and that can make meaningful contributions to allied security, the door to NATO membership will remain open.

This is a moment of testing. The actions of the separatists in Ukraine and Russia evoke dark tactics from Europe’s past that ought to be consigned to history. Masked men storm buildings. Soldiers without flags slip across the border. Violence sends families fleeing and kills thousands, including nearly 300 innocent men, women and children—from across Europe and around the world—when their airliner was shot out of the sky. In the face of violence that seems intractable and suffering that is so senseless, it can be easy to grow cynical. It can be tempting to give in to the notion that the peace and security we seek in the world is somehow beyond our grasp.

But I say to all of you today—especially to all the young people who are here—don’t ever give in to that cynicism. Don’t ever lose the idealism and optimism that is at the root of all great change. Don’t ever lose the faith that says—if we want it, if we work for it, if we stand together—the future can be different; tomorrow can be better. After all, the only reason we’re here today—in a free and democratic Estonia—is because the Estonian people never gave up.

You never gave up when the Red Army came in from the east, or when the Nazis came from the west. You never gave up when the Soviets came back, or when they sent your best and brightest to the gulag, never to return. You never gave up through a long occupation that tried to break your spirit and crush your culture. Their tanks were no equal to the moral power of your voices, united in song. Their walls were no match for the strength of your people, united in that unbreakable chain. Like the Poles and Hungarians, the Czechs and the Slovaks, and the East Germans atop that wall, you were stronger, and you always believed, “one day, no matter what, we will win.”

Today, your example—your victory—gives hope to people the world over. Yes, there will be setbacks and frustrations, and moments of doubt and despair. The currents of history ebb and flow, but over time they flow toward freedom—more people, in every corner of the earth, standing up and reaching to claim those rights that are universal. That’s why, in the end, our ideals are stronger. That’s why our ideals will win.

Dignity will win—because every human being is born equal, with free will and inalienable rights. And any regime or system of government that tries to deny these rights will ultimately fail, and countries that uphold them will only grow stronger.

Justice will win—because might does not make right, and the only path to lasting peace is when people know that their dignity will be respected; that their rights will be upheld. And citizens, like nations, will never settle for a world where the big are allowed to bully the small.

Democracy will win—because a government’s legitimacy can only come from citizens; because in this age of information and empowerment, people want more control over their lives, not less; and because, more than any other form of government ever devised, only democracy—rooted in the sanctity of the individual—can deliver real progress.

Freedom will win—not because it is inevitable, not because it is ordained, but because these basic human yearnings—for dignity, for justice, for democracy—will never go away. For they burn in every human heart—in a place where no regime can ever reach; a light that no army can ever extinguish. And so long as free peoples summon the confidence and the courage and the will to defend the values we cherish, then freedom will always be stronger and our ideals will prevail—no matter what.

Thank you. Elagu Eesti! And long live our great alliance. Thank you very much.