Tahtsin koolis tüdrukuna puutööd teha, aga mul ei lubatud!

Kirjutama ajendab mind üks ääretult ebameeldiv mälestus koolist. Nimelt olen ma täiesti traditsioonilise käsitöö (mida ma naljatades käsutööks kutsun) kauge inimene. Ei püsi mul vardad käes, lõng läheb sassi, õmblusmasin hakkab suitsu välja ajama ja õmblused lähevad sinka-vonka. Selle eest puutööd olen ma lapsest saadik teinud nagu nalja.

See oli isa, kes mind õpetas puutööd tegema. Alustasime lihtsatest asjadest, nagu näiteks riiulid või ka midagi traditsioonilisemat nagu näiteks nukumööbel - saega vineerist tükkide väljalõikamine, kokkusättimine, kleepimine, üle värvimine. Alustasin lihtsamatest asjadest ja 10-aastaselt riputasime isaga maja lähedale metsa üle 5 erinevas suuruses linnumaja, mille ma olin algusest lõpuni ise teinud. Said toredad pesakastid, esimene läks alles 12 aastat hiljem katki ja neli tükki on siiamaani puude küljes ja iga suvi linnud sees.

Kooli minnes võtsin käsutöötunde ebameeldiva paratamatusena, umbes nagu ka laulmist ja matemaatikat ning pingutavaid pallimänge kehalises kasvatuses. Lohutas, et seda käsutööd pidid tegema ka poisid, aga meelehärmi tegi, et nii mõnigi poiss kudus salli nagu vana proff, samal ajal kui minu varraste vahel vonkles mingi ebaühtlane lõngamass.

Siis aga aeti klass kaheks - poisid puutöösse ja tüdrukud käsitöötundi. Poiste puutöökoda asus koolis esimesel korrusel kohe raamatukogu vastas ja sealt mööda minnes kerkis lõhna imeline puutöö lõhn. Teate küll, see spetsiifiline, mis tekib masinate kasutamisel ja erinevate värvide-lakkide segunemisel. Pöördusin klassijuhataja poole sooviga vahetada oma kodundus ja käsitöö poiste puutöö vastu. See tundus nii hea mõttena! Oleksin saanud teha, mida armastasin ja seda kooli märksa paremate võimalustega. Kodus selliseid masinaid polnud, nagu töökojas... Sain koheselt eitava vastuse.

Rääkisin oma murest ka kodus ja õnneks olid vanemad väga mõistvad, isa käis isegi koolis sellest rääkimas. Vastused olid kategoorilised ja lõikavad - tütarlastele ei ole puutöö ette nähtud! Ei lubata! Pole ette nähtud! See võis olla kuues-seitsmes klass (umbes siis see jagunemine toimus) ja aasta 2000-2001. Justkui 21. sajand, aga... Pidingi põhikooli lõpuni käsutöötunnis pisaraid neelama ja oma käkkide eest kolmesid saama. Lisaks veel õpetaja tänitamine, et ise tütarlaps, aga ei saa soki kudumisegagi hakkama. Poisid käisid meile oma meistriteoseid näitamas ja meie kooke-salateid ära söömas, kui kodundus oli. Söötsime neid ka lausa emalikult.

Samal ajal tegid poisid puutöötunnis siiski kõike muud mulle huvitavat. Kusjuures üks klassivend tunnistas, et ta parema meelega õmbleks ja teeks süüa, et ei istu see puit, nii et pole see probleem nii ühtepidine midagi. 

Miks ei võiks lastele anda valida, et kumba nad eelistavad? Kas tõesti on "traditsioonilisele" elukorraldusele niivõrd ohtlik see, kui mõned väikesed tüdrukud eelistaksid puutööd õmblemisele?