Tahan elada maal ja kavatsen selle unistuse teoks teha
Loen arvamusi sellest, kuidas inimesed elavad välismaal, sest Eestis ei saa elada. Või elavad Eestis, aga tegelikult ei tahaks. Kui nüüd mina kirjutan ka, et elan Tallinnas, aga tegelikult tahaksin elada maal, aga ei saa, siis hakkan ma mõtlema, et kas see kõik on ikka tõsi?
Kas on nii, et me tahame, aga ei saa? Ja mida me siis ootame? Kuidas me saama hakkame? Riik peaks midagi tegema? Aga kui ei tee? Kas tõesti võõrsil elamine on lahendus? Kõlab pigem nagu kui ähvardus - "maksan kätte ja lähen ära" Aga keda me ähvardame?
Olen pärit väikelinnast ja olen elanud ka päris pikalt välismaal. Ma pole kunagi mõelnud, et tahan Eestist ära. Eesti on minu kodu! Kodukandist tulin ära nagu noored ikka - ühelt poolt parematele jahimaadele, teiselt poolt lihtsalt nooruse uljusest. Olen aastaid mõelnud kodukanti tagasi kolimise peale. Tahaksin väga öelda, et ei saa. Aga see pole ju päris tõde!
Ma kardan ja ma ei taha loobuda sellest, mis mul juba on - elamiskoht, hea töö, sõbrad. Ma tahan kõike head korraga! Muidugi ei oota mind kodukandis töökoht ega elukoht, kuid ma pole seda ka otsinud. Kindlasti ei pruugi seal kerge olla, aga kas peaks? Ma ei saa ka kindlalt väita, et mul seal raskem oleks.
Kõik mured, mis meil Eestis on - tunnistan, et näen neid minagi. Nõustun, et maal elada oleks raske. Lõpuks on aga ikkagi kõik meie peas kinni. Minu arusaamade järgi on meil üks elu. Kui on unistus, mis tundub just see, mida täita sooviks, tasub mõelda sellele, mille peale me loodame. Kas me oleme mõelnud, et ilmselt ei muutu niipea midagi väga palju lihtsamaks ja helgemaks. Kas me viskame sellepärast oma unistused nurka?
Keegi teine ei saa meie unistusi täita ja kusagil pole öeldud, et unistuse saabki täita ainult ideaalsetes tingimustes. Võib-olla saab unistuse täita vaid loobumise valuga ja raskuste võluga?
Alles oli nõukaaeg ja inimestel tõesti puudus liikumisvabadus ka riigi sees. Kas me tõesti saame praegu öelda, et on võimatu elada kohas, kus me väga tahaks olla?
Välismaal elades igatsesin iga sekund Eestit. Idealiseerisin üle ja mõtlesin, et kui tagasi jõuan, ei lähe enam mitu aastat kuhugi - isegi turismireisile mitte. Ja ei läinudki. Idealism jahtus, ent mäletan siiski väga hästi, mida tähendab elu võõral maal. Kel vähegi kodumaa-armastust on, teab, mis tunne see on.
Võib-olla tähendab elu Eestis loobumisi. Võib-olla pean mina millestki loobuma, et maale kolida. Ma ei tea. Igatahes annan endale aru, et ma saan, kui tahan. Ma pean ainult otsustama. Pean ise vastutuse võtma ja ära proovima.
Kui sinu unistus on soetada auto, siis sa ju ei eelda, et keegi sulle selle lihtsalt hoovile toob. Nii on ka elukohaga - kui on koht, kus tahad elada, siis mine ja proovi. Eksimine on lubatud ja ebaõnnestumine ka - need ei ole kuriteod. Ja mine tea, ehk läheb kõik suurepäraselt. Võib-olla on saatusel sulle midagi ägedat varuks ja ta ootab vaid, et teeksid ise esimese sammu.
Kui ma tahan, siis ma saan. Nii et kes teab - sina, kes sa samuti unistad maale kolimisest - ehk oleme ühel päeval tulevikus üleaedsed? Mis sa sellest arvad?
