Tahaks kindel olla, aga ei saa
Mis sest, et tarbime vähe jumalat, aga alkoholi see-eest palju. „Ja kui nad ennast surnuks pole joonud, siis elavad õnnelikult senimaani...” Kas saaks tahta paremat lõppu oma loole? Riigina oleme kogu oma praeguse iseseisvuse pühendanud integreerumisele, teistega sarnaseks muutumisele.
Ning nüüd oleme kaelani sees. Peaaegu kõiges. Terrorism on väheseid moodsa aja ilminguid, mis meie maale veel jõudnud pole.
Saagem eurooplasteks, kuulugem Euroopasse – selline retoorika saab varsti Eestis saja-aastaseks. Seda kõlavat teeviita on esile toodud alates esimesest vabariigist, viimasest rääkimata. Mida me sellega mõtleme? Euroopa, see on... Poola – mkm, Rumeenia – mkm, Bulgaaria... Itaalia... Kreeka – mkm. Aga just see ongi see Euroopa, kuhu me sattunud oleme! Pluss võib-olla kunagi ka Bosnia ja Türgi. Aga ikka tahame saada mingiks müstiliseks eurooplaseks, käituda euroopalikult jne. Illusioon. Ma kaldun arvama, et kui räägime euroopalikest väärtustest, peame tegelikult silmas eelkõige saksalikkust, lisaks näpuotsaga midagi prantslastelt ja brittidelt. Ning kuigi unifitseerimine toob paljudel meist kananaha ihule, poleks tõenäoliselt kellelgi midagi selle vastu, kui Euroopa lõuna- ja idaosariikides valitseks saksalik kord, mõõdukus ja kindlus.
Kus on sakslased?
Paraku on maailma viimased aastakümned näidanud, et milleski ei või enam kindel olla. Meid valitseva partei loosungid väidavad siiski vastupidist. Silmad ajab sügelema. Kas pole mitte ka talentide kojutoomise algatus silmakirjalik? Me oleme aastakümneid nii väga tahtnud Euroopasse ja nüüd korraga ei suuda neelata alla fakti, et kümned tuhanded meie seast ongi selle soovi ellu viinud. Isiklikul tasandil. Kas ei peaks me neile hoopis pöialt hoidma, et neil raja taga hästi läheks? Tunneme ju rõõmu iga jalgpalluri üle, kes välisliigasse palgatakse, sest teame, et seal saavad nad tugevamaks, paremaks, lisaks tutvustavad laiale maailmale meie tillukest rahvakildu. Nagu seda on teinud ka Pärt ja Kanepi, Klas ja Poom.
Mis meid siis segab? Võib-olla see: kus on sakslased, prantslased, hispaanlased, sloveenid, ungarlased ja iirlased, kes tahaksid kangesti Eestisse tulla, siin õppida, töötada, elada? Miks pole neid siin? Tegelikult on üks immigratsiooni trend, ja täitsa töötav kusjuures. Aina enam soome ja saksa vanureid kolib elama meie vanadekodudesse. Nii, et Welcome to Estonia – graveyard of the Europe!
Ehk on liiga vara milleski nii väga kindel olla? Ma kardan, et liigne enesekindlus, arrogants ja üleolev suhtumine on praegu meie suurimad vaenlased. Aga tegelikult, ilma irooniata, tahaks küll kindel olla. Tahaks olla kindel, et suudame taas saada uudishimulikuks, paindlikuks, arutlevaks. Et tunneme ära uusi arukaid mõtlejaid ja ausaid tegijaid, et meie hääl neid valides kavala valimisseaduse poolt pihta ei pandaks. Tahaks kuulda erakonnasiseseid debatte, mitte ainult nendevahelisi. Julgeid, tuliseid ja avameelseid. Mitte mitmekesisus, vaid monoliitsus on see, mida karta tuleb. Ajalugu on meile näidanud, kuhu võib viia äärmuslik sõnakuulekus ja perfektne parteidistsipliin.
Ei taha elada betoonvanglas
Piltlikult öeldes oleme rajanud oma kodule tugeva tsemendist vundamendi. Ja see on hea. Vundament on maa sees, seda pole näha, kuid me teame, et ta on olemas ja kannab meid igati kindlalt. Edasi aga võiks olla mängulisem. Võtkem oma ühiskonda nüüdisaegse arhitektuurina, meid endid selle disainerite, inseneride ja ehitajatena. Suures ja tugevas betoonvanglas ei taha keegi elada. Eriti veel meie järeltulijad. Nii lapsevanemad kui ka kooliõpetajad teavad teistest paremini, et uue põlvkonna jaoks on elu palju rohkem mäng, kui seda arvata võime. Kui meie ühiskond seda ei võimalda, lähevad nad mujale mängima. Tasakaalus riigieelarvest jääb nende tagasimeelitamiseks arvatavasti väheseks.
Sel aastal sünnib maailma seitsme miljardes inimene. Meie füüsiline „turuosa” jätkab kahanemist. Seda enam tuleks suurendada intellektuaalset. Kuidas? Loovust ja mitmekesisust, õiglust, huvide loobumist väärtuste kasuks – kõike seda on vaja kultiveerida. Näidake eeskuju, erakonnad, alustage näiteks valimisseadusest.
