Taavi Rõivas: Savisaar — Eesti saamatuim linnapea

 (192)
Taavi Rõivas

Kui mõni meist võtab eraisikuna laenu, et suurendada hüppeliselt oma jooksvaid kulutusi, vaatab mis tahes pank sellele viltu. Kui seda teeb Eesti suurima linna valitsus, kehitab enamik pealinlasi lihtsalt õlgu. Kes ükskõiksusest, kes lootusetusest, et midagi muuta annab.

Vean kihla, et mis tahes teises omavalitsuses oleksteede, lasteaedade ja koolide investeeringute kärpimise ning selle arvelt üldvalitsemis- ja propagandakulude suurendamise uudis tekitanud pahameeletormi. Ja õige kah — tegu ei ole ju mingi abstraktse taevast kukkuva rahaga, vaid omavalitsuse elanike igakuiste maksudega.

Näidake mulle kodanikku, kes soovib lasteaia ehitamise asemel maksta kümneid miljoneid kroone selleks, et näha söögi alla ja peale linnajuhtide naerunägusid elanikke veenmas, et lasteaedade järjest pikemad järjekorrad ja koolide pudenevad fassaadid on tegelikult elanike huvides.

Haridusele ja üldvalitsemisele (loe: linnaisade ülalpidamisele) kuluvaid summasid võrreldes leiame, et Tallinn on vaatamata suurusele (ja eeldatavalt sellest tulenevale suuremale efektiivsusele) halvas mõttes esirinnas küll valitsemiskulude poolest elanike kohta, kuid üsna nutuses seisus näiteks hariduskuludelt.

Infrastruktuuri investeeringutest pole mõtet rääkidagi, Tallinna auklikud teed ja umbes ristmikud on muutunud linnaelu igapäevaseks osaks ning ilma riigi toeta ei renoveeritaks Tallinnas ühtegi suuremat teed. Kõverpeeglist võetud prioriteedid on seda nutusemad, et pealinna elanik maksab maksudena tunduvalt üle Eesti keskmise.

Kui Tallinna linna oleks võimalik valitseda sama efektiivselt nagu näiteks Viljandit, siis oleks Tallinnas üldvalitsemiskuludeks 2007. aastal kulutamata jäänud 231,7 miljonit krooni ja 2006. aastal 241,7 miljonit krooni. See on sama palju kui Tallinna haridusinvesteeringud kokku!

Pole ilmselt inimest Tallinnas, kes väidaks, et koolid ja lasteaiad on heas korras ja et võib rahumeeli edasi laristada. Rääkimata sellest, et laps tuleb sõimejärjekorda panna viis aastat enne sündi.

Kui võrrelda omavalitsuste kulutusi haridusele, näeme, et isegi Eesti ühed väikseimad vallad Hiiumaal leiavad võimaluse elaniku kohta panustada 1,5 korda enam kui Tallinn, Kärdla sealjuures koguni kaks korda pealinnast enam. Võta mis tahes Eestimaa piirkond — Tallinna panust haridusse ületab poolteise- kuni kahekordselt nii Tartu, Viljandi, Rakvere, Jõgeva, Kuressaare kui Elva.

Pole siis ime, et Elvas makstakse lasteaedades abipersonalile keskmiselt 2000 krooni rohkem palka kui pealinnas, lasteaiad on värskelt remonditud ja järjekordi pole. Seal teavad elanikud ilma maksulise meediatagi, et nende laste eest kantakse hästi hoolt.

Kui enamik eestlasi leiab, et Pärnu linnapea tööga hakkamasaamine on pehmelt öeldes küsitav, siis juba ainuüksi arvude pinnalt võib väita, et tema juht ja õpetaja pealinnas pole sugugi parem. Kui jagada ausa ja erapooletu konkursi alusel välja Eesti saamatuima linnapea tiitel, oleks Savisaar kindel pretendent.