Taavi Aas: Ühiskaardilt raha kaaperdamine pole kaugeltki perfektne kuritegu
Eestis on Tallinna ja Harjumaa ühtset piletisüsteemi ja tasuta ühistransporti tabanud mõnes aspektis õigustatud, aga kohati üsna ülepaisutatud kriitikalaine. Uue süsteemi juurutamisel tuleb ikka ette tagasilööke, nendega tuleb tegeleda ja nende eest vastutada. Suhtume tõsiselt isikuandmete turvalisuse probleemidesse ja üldistesse häiretesse süsteemi töös.
Uut kontaktivaba piletisüsteemi juurutades pidime leidma tasakaalu kasutajamugavuse ja kaardile laetava raha turvalisuse vahel. Meie arutluskäik oli, et kuna kaardile laetavad summad pole üldjuhul eriti suured ja nende kasutamisele väga suurte tõkete seadmine kärbiks kõvasti süsteemi kasutajamugavust.
Soovin praegu vastata ka konkreetsetele etteheidetele, mis käesoleva aasta alguses piletisüsteemile on tehtud. Ühiskaardi süsteem töötab Tallinnas juba sügisest, kuid viimastel nädalatel on mõned väljaanded ja iseäranis ajakirjanik Hans Lõugas asunud selles ühtäkki vigu otsima. Ma ei saa aru, miks ta oma abikätt juba näiteks oktoobris ei ulatanud, kui kõik osutatud vead oleksid olnud oluliselt väiksema mõjuga.
15. jaanuaril kirjutas Lõugas Eesti Päevalehes, kuidas on võimalik kaaperdada Ühiskaardil olevat raha. See on tema kirjeldatud skeemide kohaselt ilmselt tõesti võimalik, aga jätab kurjami tegevusest väga selge jälje. Seega pole tegemist kaugeltki perfektse kuriteoga, millel on pealegi väga madal kasutegur. Näiteks ID-pileti puhul oli varastatud mobiiltelefoniga võimalik endale ühistranspordi pilet osta, kuid kelm jättis endast samuti isikukoodi maha. Rahakoti varastamine on sellega võrreldes tunduvalt raskemini avastatav kuritegu, aga sääraseid osaluseksperimente ma pole Hans Lõugase sulest lugenud. Mulle tundub kogu selline teemapüstitus seega natuke kunstlik.
Lõugas esines Päevalehes kriitiliselt ka nädal varem ning tema lugu kogus märkimisväärse arvu veebikommentaare. Siis pidas ta tasuta ühistransporti kahtlaseks poliitmänguks ja arvas, et Tallinna ühistransport astus 1. jaanuaril ämbrisse. Mõeldes kümnetele tuhandetele igapäevastele rahulolevatele Ühiskaardi kasutajatele, on mul selle ämbri nägemisega raskusi. Osa tema etteheidetest on ka praeguseks juba ise vastuse leidnud. Näiteks kahtlus, kas eakad inimesed oma sõite hoolimata kohustuse puudumisest valideerivad. Paarkümmend tuhat üle 65. aastast pensionäri seda siiski juba teeb.
Mõned tema märkused olid aga lihtsalt ülekohtused. Bussipilet on isikutunnistuse kõrval miljonite maailma inimeste rahakottides. Lisaks on inimestel seal oma äranägemise järgi kümneid kliendikaarte ja pileteid, millega jäetakse endast sadu vabatahtlikke elektroonilisi jälgi kuus. Tallinna Ühiskaart on Lõugase arvates miskipärast rahakottidele see õlekõrs, mis murrab kaameli selgroo.
Lisaks pidas ta mingil kummalisel põhjusel ebaõiglaseks, et Tallinna linn võimaldab oma elanikele tasuta ühistransporti. Me loodame väga, et ka teised Eesti omavalitsused tulevad selle algatusega kaasa, aga kui nad seda ei tee, ei ole Tallinn selles ometi süüdi. Tallinna tasuta ühistranspordile saavad selle pooldajad ja vastased aga anda hinnangu juba oktoobrikuistel valimistel. Tallinlaste suhtes on ebaõiglane ehk hoopis see, kui tuhanded inimesed kasutavad igapäevaselt nende maksuraha eest rajatud ja korras hoitavat taristut, aga maksavad oma maksud kuhugi teise Eestimaa nurka.
Võin kinnitada, et Tallinn suhtleb väga tihedalt Andmekaitse Inspektsiooni ja oma partneri, AS Ühinenud Piletitega, et uue piletisüsteemi kasvuraskused lahendada. Kõik uus vajab sissetöötamist ja harjumist. Meenutan, et eelmisel nädalal oli ajakirjanduses põletavaim probleem katkised validaatorid, kuid nagu hiljem selgus, tõrkus paarist tuhandest aparaadist vaid alla ühe protsendi. Uus piletisüsteem tavalise, igapäevaselt ühistransporti kasutava inimese jaoks siiski lihtne ja mugav.
