Taavi Aas: Tallinn on tasuta ühistranspordiks valmis
Tallinna linnavolinik Ants Leemets tekitas Delfis tasuta ühistranspordi osas taas segadust („Isegi Keskerakond ei usu tasuta ühistransporti“ 8.XI 2012). Leemets väitis, et linnavalitsus ei plaani reisijate arvu kasvu, hankida uusi busse ega tihendada liine või graafikuid. Paraku on kõik need väited sulaselge vale, mida volikogu opositsioon järjekindlalt taasesitab. Olen ka ise volikogu puldist kõnealuseid süüdistusi korduvalt kummutanud.
Mul on kahju, et Reformierakonna fraktsiooni aseesimees Leemets oktoobri lõpus toimunud Tallinna rahvusvahelisel tasuta ühistranspordi konverentsil ega sellele järgnenud pressikonverentsil ei osalenud. Osalemine oleks talle kindlasti kasuks tulnud ja ehk oleks ta suutnud sealsest arutelust ka pisut tuumakamaid argumente välja noppida.
Maailmas on üle saja omavalitsuse, kus tasuta ühistransport erinevates vormides toimib. Minu üks lemmiknäiteid nende hulgas on umbes Tartu suurune Torravieja omavalitsus Hispaanias, kus tasuta ühistransport kehtib samuti vaid sealsetele elanikele ning kus on kasutusel kontaktivaba kiipkaardi süsteem. Konverentsil kõlas üsna mitmesuguseid poolt- ja vastusõnavõtte, mis oleksid kindlasti opositsiooni poliitilist argumentatsiooni rikastanud, justnagu andsid tuge meile.
Pressikonverentsil vastasin ma ajakirjanike küsimustele. Üks küsimus puudutas reisijate arvu kasvu pärast tasuta ühistranspordile üleminekut. Nimelt kasvas muutuste ja tasuta linnatranspordile üleminekuga Belgia linna Hasselti ühistranspordikasutajate hulk umbes kaheksa korda. Vastuses ütlesin, et Tallinn on reisijate arvu 10-20%-liseks kasvuks valmis, kuid kindlasti ei suurene reisijate arv nii palju („not so much in Tallinn“). TV3 eesotsas reporter Sven Soiveriga lasi sellel tsitaadil uudislõigus paista, nagu ei usuks Tallinn üldse kasutajate arvu suurenemist. Ehk peaks TV3 nüüd Leemetsa ees tema eksitamise pärast vabandama?
Kaheksakordne kasv pole Tallinna tingimustes muidugi võimalik, kuid reisijate arvu suurenemiseks oleme siiski valmis. Ühistranspordiettevõtetel on selleks tarbeks reserv, mis moodustab umbes 15% käigusolevatest bussidest. Tipptunni ajal on Tallinnas korraga liikluses umbes 270 bussi.
Koos järgmisel aastal saabuvate uute bussidega on Tallinnas viimase paari aasta jooksul uuenenud rohkem kui neljandik bussidest. Seega ei ole õige väide, justkui Tallinna bussipark ei uueneks. Siia võib lisada ka Tondi-Ülemiste tammiliini renoveerimise, mis tähendab lähiaastatel neljandiku trammide uuenemist.
Ning viimaks, rääkides liinidest ja graafikutest, siis vajadusel analüüsib ja muudab Transpordiamet ka neid. Tallinnas loendatakse pidevalt ühissõidukitega reisijaid, mille abil selgitatakse välja graafikute otstarbekus. Lisaks suvistele ja talvistele graafikutele, tehakse erinevate liinide sõiduplaanides muudatusi mitu korda kuus. Vajadusel asendatakse tavalisi busse liigendbussidega, tihendatakse ja hõrendatakse sõiduplaane või lisatakse graafikusse päevi.
Jälgime ka uuel aastal tähelepanelikult ühissõidukite täituvust ning oleme valmis vajaduse tekkimisel liinidele ühissõidukeid lisama. Juba praegu on otsustatud liinide tihendatud graafik, kus võib ennustada suuremat täituvust. See rakendub uue kooliveerandi algusest, 7. jaanuaril. Andmete kogumiseks saab kindlasti olema suureks abiks rakendatav kontaktivaba kiipkaardisüsteem, mis võimaldab reisijatehulkade liikumist monitoorida senistest sõitjate loendamisest operatiivsemalt.
Tallinna ühistranspordi justkui muutumatu liinivõrk saab mõnikord kriitikat, aga ka see pole tegelikult kivisse raiutud. Näiteks sõidavad ekspressliinid 53 ja 56 oktoobrist Teatri väljakuni Estonia peatusesse, kus peatuvad augustist ka trollid 1, 3 ja 6. Bussiliinidest võib tuua näitena liini number 23, kuhu kevadel lisati Kaubamaja peatus ja see hakkas taas käima autobussijaama.
Riias ja Vilniuses on ühistranspordi puudujääkide kompenseerimiseks tekkinud elujõulised kommertsliinid, kuid meil seda seni näha pole. Isegi lennujaama ja kesklinna vahel kurseeriva liini käsi ei käi kõige paremini. See näitab, et kohati on kriitika ülepaisutatud. Tartu ja Pärnu kogemus näitab samas, et ulatusliku liinivõrgu ümberkorraldamisega võib palju segadust külvata ning sellest saadav kasu võib teinekord olla üsna küsitav.
