Taavi Aas: Apartheid, kui Eesti riiklik poliitika
Tallinn on samasugune kohalik omavalitsusüksus, nagu iga teine siin Eestimaal. Seadus ei tee Tallinnale mingisuguseid erandeid. Ei hellita meid ka vabariigi valitsus, üritades samal ajal pidevalt välja mõelda, kuidas pealinna kõikvõimalikes absurdsetes pahategudes süüdistada ja meie tegemistesse kaikaid kodaraisse loopida.
Kui Tallinn otsustas hakata vahet tegema tallinlastel ja mitte-tallinlastel, hakati sellest suurt lärmi meedias, justkui mõtleks pealinn endale seadusi välja ning teeks midagi, mida kuskil mujal Eestis ei tehta või poleks tehtud. Olgu selleks siis parajasti müügi-, paadi- või maamaks. Kõik on koguaeg olemas olnud. Nagu ütles Koguja oma raamatus: „Pole midagi uut siin päikese all!“
Ma ei tahaks hakata täna siin pikalt ja põhjalikult kirjutama sellest, et iga valla- või linnavalitsuse ja –volikogu esmaseks ülesandeks ning kohustuseks on oma elanike huvide eest seismine ja nende igakülgne kaitse, vaid toon hoopis näiteid, mis tõestavad veenvalt, kui vääriti ja moonutatult mõistab tegelikku olukorda Rain Kooli ja teised samasuguste arusaamadega inimesed.
Apartheidipealinn Tartu
Tartu linna peetakse ka heade mõtete linnaks. Kui palju või vähe neid seal on, on raske hinnata, aga ühe hea mõtte on nad kindlasti realiseerinud. Kas te teadsite, et Tartu linn teeb tartlastel ja mitte-tartlastel selget vahet?
Tartu linna koduleheküljel on linnavolikogu 10.05.2007.a. määrus nr 61 „Ühistranspordi sõidupileti hinna kehtestamine“. Määruses on selgelt öeldud paragrahvis 2, kes saavad Tartu liinidel tasuta sõita. Ehk siis need on: perekonnad, kus on 4 või enam kuni 18 aasta vanust last (sotsiaalabi osakonna tõendi esitamisel); hoolekandeasutuses viibivad lapsed (sotsiaalabi osakonna tõendi esitamisel); 65-aastased ja vanemad isikud (isikutunnistuse või pensionitunnistuse esitamisel); raske liikumis- ja/või nägemispuudega isikud, kellel on pensionitunnistuses lisamärge liikumis- ja/või nägemisfunktsiooni puudulikkuse kohta (pensionitunnistuse esitamisel); puudega lapse või sügava puudega isiku saatja.
Kõik on iseenesest väga tore ja meil on siiralt hea meel Tartu linna poolt pakutavate sõidusoodustuste üle. Veel suurem rõõm on aga teatada, et Tallinnas saavad samad inimrühmad samuti ühistranspordisüsteemis vabalt piletita sõita, kuid Tallinna ja Tartu vahel on üks suur ja tähelepanuväärne erinevus.
Nimelt, tsiteerin määruse paragrahvi 2: „Kehtestada Tartu linna sisesel avalikul bussiliiniveol täiendav tasuta sõidu õigus isikutele, kelle elukohana Eesti rahvastikuregistris on registreeritud Tartu linn…“
Mis siis tuleb välja? Kui tahad Taaralinnas bussiga tasuta sõita, pead olema sinna sissekirjutatud. Kõige parem on veel see, et Tallinnas ei ole nendesamade sõidusoodustuste saamiseks sissekirjust üldse tarvis. Tartus aga on. Seega on Tartu juba kolm aastat harrastanud nn. apartheidi- ehk siis lihtsalt diferentseerimisprintsiipi ühistranspordisüsteemis. Nüüd ma siis küsin: milline linn on Eesti apartheidipealinn?
Ma ei saa siinkohal mainimata jätta, et Tallinn annab tasuta või soodustustega sõiduõiguse palju enamatele inimrühmadele kui seda teeb Tartu. Toon siinkohal välja kõik need, kellel on pealinnas tasuta sõidu õigus ilma pealinna sisse kirjutamata: eelkooliealine laps; puudega laps ja tema saatja; sügava puudega 16-aastane ja vanem isik ning tema saatja; sügava või raske nägemispuudega isiku ja tema saatja; 65-aastane ja vanem isik; hoolekandeasutuses viibiv lapse; vanemliku hoolitsuseta jäetud laps; alla 3-aastase väikelapsega sõitja; represseeritu ja temaga võrdsustatud isik; Tallinna ühistranspordis sõitjateveo avaliku teenindamise lepingu alusel tegutseva veondusettevõtte töötaja; Tallinna munitsipaalpolitsei vormiriietuses ametnik; kaitseväe vormiriietuses ajateenija; Tšernobõli aatomielektrijaama avarii tagajärgede likvideerimisest osavõtnu. Nagu näete teeb Tallinn Tartule siinkohal silmad ette, aga mis peamine, vastupidiselt Tartule, Tallinn ei nõua nendelt inimestelt sissekirjutust.
Kas hiidlased ja saarlased on ka kõrgem sort?
Näiteks hiidlastele ja saarlastele on praamipilet ju oluliselt odavam kui mandrimeestele. Suvehooajal ja nädalavahetustel muutub see vahe aga eriti suureks. Seega on saarte püsielanikele liikumine mandri ja kodu vahet jätkuvalt soodsam kui tavapiletiga reisijaile.
Nii et mis apartheidist me siin üldse rääkida saame. Kui kasutada Rain Kooli kõnepruuki, siis võiks ju retooriliselt küsida, kas tõesti on saarte inimesed mandri inimestest kõrgem sort? Kas ka tartlased seisavad ülejäänud eestimaalastest ülalpool? Enne, kui lahmima hakata, tuleks veidi enne ringi liikuda, kas siis päriselt või virtuaalselt ja teatud faktid endale selgeks teha.
Tallinn ei ole riik riigis
Kui Tallinn hakkaks tegelema teiste omavalitsuste, olgu selleks siis näiteks Rae või Kiili vald või Maardu ja Keila linna, sotsiaalsete probleemidega või hakkaks neid rahaliselt toetama, siis tekib küsimus, et milleks siis neile omavalitsustele veel eraldi eelarved, eraldi valla- ja linnavalitsused ning -volikogud?
Kui kohalik omavalitsus ei tule endaga toime, siis pöördub ta ju riigi ehk vabariigi valitsuse, mitte aga Tallinna poole, või kuidas? Kui ta pöördub Tallinna poole, siis tuleb suhelda võrdne võrdsega ühise laua taga. Tallinn ei taha täita riigi ülesandeid, olla nö riik riigis. Tallinn tahab olla Tallinn, üks kohalik omavalitsus teiste seas.
